Igatahes siis... Mu sugulane Janne, kes on nüüdseks mõnda aega "tõotatud maal" Soomes elanud, oli Eestis mõningaid asju ajamas. Temaga kaasas oli ka Rauno, kes on pool eestlane ja pool soomlane ja lapsena emigreerunud Soome. Ja kes on ka ühtlasi Janne sugulane (aga mitte otseselt minu sugulane). Laupäeval käisid nad CT-s aga seal ma neid ei näinudki, sest minu õhtu möödus kiire töötähe all ja nende õhtu möödus suures koguses alkohoolseid jooke tarbides. Pühapäeval käisime Janne ja teistega Võrus ja õhtul läksime Janne, Rauno ja Cätlyniga linna peale laiama. No kellele sa ikka laiad pühapäeva õhtul, kui linn on täitsa tühi. Sõitsime ringi, saime kokku mõnede inimestega ja pärast istusime kuni sulgemiseni Ristiisas. Korraks tuli veel mõte sõita öösel Põlvasse (mu teise sugulase Kädi juurde, keda ka kogu seltskond teab), kuid plusse ja miinuseid arvesse võttes jäi see ära. Põlvasse sõitsime hoopis järgmine päev. Janne käis nime vahetamas ja pabereid ajamas ja on nüüdsest Jane, sest Janne on Soomes mehe nimi. (Meie jaoks jääb ta siiski Janneks). Peale seda sõitsime Räpinasse, et Janne saaks kodust veel mingeid asju võtta. Erich oli kodus ja Rauno arvas, et oleks sobilik napsu võtta. (Missest, et nad terve tee juba autos mingeid siidreid ja õllesid lahendasid. Ilmselt oligi hammas verel). Ja läkski viinavõtmiseks ära. Mina, kui kaine autojuht, kuivasin. Kui üks pudel oli lahendatud, sõitsime Põlvasse Kädi juurde. Ka seal olid Kädi, Aljooša ja teised napsuvõtmisega algust teinud. Olime küll plaaninud Tartusse tagasi sõita, kuid lõpuks hääletasid kõik ühehäälselt Põlvasse jäämise poolt. Orgunnisime kiirelt mõned joogid ja panime oma väikse peo püsti. Kuna ma viinakokteile limpsida ei viitsinud, tegin ettepaneku teha viina-spraidi slämme (oli ju vaja teistele järgi võtta). Erich vajus juba enne slämme ära, kuid ülejäänud seltskond istus köögilaua taha ja hakkas pitse kopsima vastu lauda. Võtsime päris hea tempo ülesse ja nii oli seda kopsimist päris tihti. Rauno rääkis, et Soome naised joovad kaks siidrit ja on omadega laua all. Seega oli ta üsna hämmingus, kui meie, peale lahjade jookide tarbimist, veel hoolega shotte tulistama hakkasime ja ei vajunud kuskile ära. Rauno mutkui rääkis oma soome aktsendiga: Voi ei, te olete hulllud, te olete hulllud. Aga hullemaks alles läks. Kui Sprite otsa sai, siis tuli kellelgi geniaalne idee teha viina-shampuse shotte. Kui shampus otsa sai, siis tulid viina-siidri shotid. Kui viin otsa sai, tulid rummi-siidri shotid. Kiskus päris hulluks ära. Edasised asjaolud on natuke ebaselged. Ajasin Raunoga mingit väga huvitavat juttu mingil teemal ja kohati vist soome keeles ja siis ilmus kuskilt veel mingi viin välja ja olid veel mõned shotid... Igatahes tundsin, kui mulle aitab ja läksin voodisse ära (osaliselt ka sellepärast, et rahvast oli palju ja voodikohtade arv oli piiratud). Nagu hiljem kuulsin, siis ei kestnud pidu enam kaua. Järgmine hetk tegin silmad lahti pool kuus hommikul. Terve suure toa põrand oli magavaid inimesi täis nagu silgud kilukarbis reas (või midagi sellist). Kõhus keeras meeletult, voodikaaslane magas poolenisti minu peal ja ainuke, mis head meelt tegi, oli see, et vähemalt ei pidanud ma põrandal magama. Järgmised kolm tundi möödusid mingis une ja ärkveloleku vahepeal, sest endiselt toimus kõhus midagi imelikku ja samas ärkasid ka teised vahepeal ülesse jne. Hommiku saabudes polnud kellegi hommik eriti särav. Janne avastas, et ta oli läbimärg (ilmselt oli keegi talle "nalja pärast" midagi peale kallanud), Kädil olid kondid valusad ja kõigil oli maru halb olla. Põhjus, miks kargud nii vara alla tuli ajada, oli see, et Janne ja Rauno pidid samal päeval veel laeva peale minema ja mina olin eelmisel õhtul lubanud nad varakult Tartusse viia (ilmselgelt ma seda ise ei mäleta ja polnud neid lubadusi andes kindlasti kõige adekvaatsem). Ühesõnaga oli olemine väga räbal. Tavaliselt pole mul hommikuti midagi häda ja hullem pohmakas on olnud vaid 1-2 korda elus. Ja sõita ei tahtnud ma kohe kindlasti. Jõin mingit eriti jubeda maitsega Alca-seltzerit (ise ka imestasin, et ma olin purjus peaga nii tark olnud ja selle õhtul kellegilt sebinud) ja istusin köögi laua taga kahe käega peast kinni hoides. Värskendasin end väheke vannitoas ja ei tea kas asi oli selles või selles jubedas alca-seltzeris aga natuke läks olemine paremaks ja olin valmis rooli istuma. 10 km peale Põlvat oli tee ääres ajutine liiklusmärk, mis teatas, et Lõuna politseiprefektuur teostab mingit kontrolli. Nonii, lauspuhkumine. Paari kilomeetri pärast seisis tee ääres eraautoga patrull. Sõitsin mööda ja mõtlesin, et kas tuleb järgi või ei tule. Ei tulnud. Ilmselt oli lauspuhkumine olnud mõne aja eest ja nüüd niisama passisid. Jõudsime õnnelikena (nii õnnelikena, kui pohmas peaga saab olla) Tartusse ja koju. Ilmselt tabas mu organism ära, et mul on kohustusi täita ja on sõita vaja, sest roolis olla oli päris okei aga kui koju jõudsin, tundsin kuidas olemine järjest hullemaks jälle läks. Käisin pesus, magasin mõned tunnid ja alles õhtuks tuli normaalse inimese tunne. Kõigest sellest võib järeldada seda, et hakkan vanaks jääma. Paar viimast korda on paljude erinevate kangete jookide koostarbimine toonud hommikul rängad tagajärjed. Noorena võisin enamvähem ükskõik mida ja ükskõik kui palju juua ja hommikuti ei olnud häda midagi. Nüüd on peale kõvemat napsutamist hommikuti tuumapohmell, millega keha üritab mulle selgeks teha, et ära enam niimoodi tee. Siiani pole ma veel õppust võtnud.
Ülejäänud nädal möödus pikkade päevade ja öödega, väheste unetundidega ja ilma suuremate erutusteta. Aa ei. Reedel tahtis küll mu vererõhk tõusta läbi lae, kui töö juures oli mitu erinevat pidu ja tavapeol suurele osale sissepääs tasuta. Rahvast võis majas olla umbes 1600 kanti. Riidehoiud olid nii täis, et jopesid polnud kuskile panna lihtsalt. Ma olin vipis ja arvasin algul ekslikult, et seal on rahulik. Rahvas mutkui tuli ja tuli ja mingi hetk oli neid nii palju ja kõik olid maru kärsitud. Kolm tundi ainult jooksin, nii et midagi ei näinud ega kuulnud ja isegi vetsu ei saanud minna, nii et mu põis tahtis lõhkeda.
Natuke tubli olen ka olnud. Koristasin kappe ja viskasin palju träna minema ja nokitsesin natuke oma lõputöö kallal. Aga ainult nokitsesin, sest tükk aega pole midagi õppimisega seonduvat teinud ja seega tuleb veel keskendumist ja süvenemist natuke harjutada. Samuti olen ka palju ebavajalike asjadega tegelenud: kõvasti pokkerit mänginud ja farmi pidanud. Farmi blokeerisin täna lõplikult ära. Pokker on küll ilmselt süvenenud mingile sõltuvuse tasemele aga praegu see mu normaalset elu ei häiri ega ohusta, nii et seda veel harrastan. Ja lõpetuseks siis head uudised: mu vennal pole epilepsiat ja ta koljuluumurru järgsed peavalud on ka ära kadunud.
Hitisoovitus: http://www.youtube.com/watch?v=ChzbYiYHOUU (endalegi üllatuseks on video üsna teemakohane).
XOXX
0 arvamust:
Postita kommentaar