No more work... for now...

Kuigi ma pole juba neli nädalat tööl käinud, ei olnud ma veel ametlikult farewell partyt teinud. Jäin töö juurest ära väga ootamatult ja peale haiguslehel olemist arst enam tööle minna ei soovitanud. Niisiis jäingi koduseks ära. Algse plaani järgi pidigi mul sellel nädalal viimased tööpäevad olema ja üldse on nüüd kõik nagu maha rahunenud ja muremõtteid vähem, seega tundus just sobiv aeg see farewell ära teha. Katsin töö juures laua, jututasime, maiustasime ja viskasime nalja. Lõpuks oli mul tulnud ka see tunne, et ma ei käi enam tööl. Muidu ikka ei olnud nagu harjunud, et enam tööle ei lähe aga nüüd juba eemalolnuna olid kuidagi töömured juba nii kaugeks jäänud ja sain aru, et ma ei pea enam kõige sellega tegelema.
Kodus olemine on siiani üsna mõnus olnud. Eriti naudin ma seda, et hommikul ei hakka peale äratuskella helinat pihta kiire trall, et pesema, hommikusöök, kohvi, juuksed kuivatada ja kuidagi normaalseks saada, ripsmed värvida, mida selga panna ja jooksuga autosse. Võin rahulikult diivanil abikaasaga Tervisiooni vaadata, mida ta enne tegi üksi, kuna temal ei ole kunagi vaja sellist tralli läbi teha. Isegi kui pean ta tööle ära viskama, siis võin selle lühikese autosõidu teha dressides ja crocsides (jep, ostsin endale need vale-crocsid ära). Üldiselt püüan ikka väga mugavaks mitte muutuda ja crocsidega linna peale ei lähe kindlasti. Kuigi olen selline ümar, siis välja peab nägema ikka hea. Või vähemalt normaalne.
Muidu on ka täitsa mõnus päeva planeerida, kui piiranguid pole. Tahad lähed linna titariideid shoppama, tahad koristad tube, tahad paned pesu pesema, tahad loed raamatut, tahad lähed jalutama, tahad saad kellegagi kokku. Ja seda kõike siis, kui ise tahad. Arvestades, et selline vabadus muutub peagi luksuseks, millest võib vaid unistada, siis praegu ei ole veel kodune olemine ära tüüdanud.
Mu väike armas kollektiiv arvas, et peale pikka töö rabamist ja enne maailma kõige raskema ameti pidamist, kuluks mulle ära midagi lõõgastavat ja sain neilt kingiks spa kinkekaardi. Just mingi aeg mõtlesin, et enne kui algab meil uus eluperiood kolmekesi, peaks võtma aega meile kahele ja minema kuskile vedelema. Nii, et kingitus läks õigesse kohta. Lisaks oli kaardil veel väga lahe luuletus, mis kirja pandud just mõeldes mulle ja pidades silmas mu senist ja tulevast tööd. Nii, et olen töömured peast visanud ja praegu lihtsalt puhkan puhkan puhkan (ja mõtlen mõtlen mõtlen mis saama hakkab...).

XOXX