You know you're in the third trimester when...

Kolasin internetis ja leidsin leheküljed "you know you're in the third trimester when...", kus on päris tabavalt kirjas kolmanda trimestri "tunnused". Ma ei ole kindlasti kõige suurema kõhuga rase aga ikkagi on nii mõneski neis punktides palju äratundmist. Näiteks you know you're in the third trimester when...

• Picking up a sock off the ground requires preparation and thought.

• People look at your belly before your face.

• You select your shoes based on which would be the easiest to put on.

• You constantly look at and re-arrange the baby clothes.

Ausalt, ma tõsiselt kaalun, kas asi, mis maha kukkus, on väärt seda pingutust, mida nõuab selle üles korjamine. Kummardumine on tõesti ebamugav ja sirgete jalgadega kummardamine pidi olema ka beebile halb, sest siis võib ka tema väga ebamugavasse asendisse sattuda. Seega on mul tihti kükitamise strateegia aga ega see ka väga lõbus pole. Olen tähele pannud, et kui juhtun midagi maha kukutama inimeste seltskonnas, kes on ise rasedad olnud, siis nemad ruttavad kiirelt seda minu eest üles korjama.
Lisaks sellele, et jalanõusid on ebamugav jalga panna, on sama lugu sokkidega. Olen siiski mingi soki jalga panemise tehnika leiutanud endale tänu millele pole asi nii kaugele läinud, et kannaksin sokke mitu päeva ilma neid jalast võtmata.
Samuti on diivanilt püsti ajamine muutunud vaevaliseks, kuna meil on selline lebo diivan ja siis kipud vajuma väga lebo asendisse. Olenevalt asendist tuleb enamasti end natuke küljele toetada ja siis saab end üles lükata. Seega iga kord, kui hakkan diivanile istuma, mõtlen hoolega läbi, kas kõik vajalik sai käe-jala juurde, kas
midagi jäi tegemata või peaks ära tegema, kuna nagunii on varsti seda vaja teha (näiteks wc-s käimine või vee joomine). Kui juhul midagi sellist meenub siis, kui olen juba diivani sügavusse vajunud, siis kaalun, kas asja annab edasi lükata või saab ülesande kellelegi delegeerida.
Ka kõndimine ei lähe enam nii hoogsalt. Olen alati selline pika ja kiire sammuga olnud aga nüüd pean poodi või kuhu iganes kõndides oma Rattahullule ütlema, et oota, ma ei jõua nii kiiresti. Kui sõbrannaga küla vahel jalutamas käime, siis efektiivse rasvapõletuskõnni asemel on meie jalutamine tänu minule pigem rahulik kulgemine sest pikema distantsi puhul lisanduvad vähesele võhmale veel mõningased ebamugavad pinged kõhus. Vähene võhm annab eriti tunda veel viiendale korrusele ronimisel. Seega, kui kuskile minnes autosse istudes avastan, et midagi jäi koju, siis sellele järgi minemine on välistatud.
Kõik see on mind pannud rohkem kaasa tundma kogukatele inimestele ja mõistan nende igapäevaseid raskusi ja pingutusi palju paremini. Mind lohutab vähemalt see, et minu vaevuste põhjusteks on 13,5 lisandunud kilo koos beebiga, kes on kõhu ümbermõõdu venitanud 100 cm peale ja lootus, et kõike seda peaks leevendama sünnitus.

Viimaks, ma nüüd ei tea kas seda võib nimetada "isuks" aga iga kord poes käies tahaksin ma sealt kindlasti osta kevadlille küpsiseid ja ekleer kooke. Ja vahest ikka ostan ka...

XOXX