Ootus, lootus ja kõik muu sootuks...

Võiks ju arvata, et kõikidel nendel vabadel päevadel pole mul muud teha, kui blogida iga päev. Aga no aru ma ei saa, mida ma koguaeg teen, et üldse pole aega enam ühtki rida kirja panna. Päevad mööduvad linnulennul. Viimased ajad on üsna sündmusterohked ka olnud. Koguaeg hästi pisikesed olnud vennalapsed lõpetavad juba lasteaedasid ning peavad esimesi juubeleid. Siis veel korralised arstide külastused ja näiteks stabika kontide ja pidurisilindrite ja ratta ketaspidurite adapterite otsimine linna pealt, sest armas abikaasa käib nüüd valge inimese graafiku järgi tööl ja kõik spets poed ja asutused on ju sama graafiku alusel avatud ning auto- ja jalgrattavaruosade otsimine on minu ülesandeks jäänud. Seega jääb praegu täitsa arusaamatuks, et kuna inimesed üldse selliseid kohti saavad külastada. Näiteks oleks vaja mu Rattahullul taodelda uus ID kaart ja pass. Vastav asutus on aga veel eriti tobedatel aegadel lahti ja peale kella nelja pole seal kellegi jutule minna. Kahjuks ei saa mina ka minna talle seda kaarti tegema ja nii ta ongi dokumentideta võõras linnas. Juhiluba veel õnneks kehtib. Noh, ja siis mõni päev on veel selline, kus neti avarustes üht teist ja kolmandat põnevat lugedes ongi päev õhtas. Oma lubatud haiglapostitust hakkasin ühel päeval kirjutama, aga sellist sündmusterohket ja emotsionaalset läbielamist on raske lühidalt kirja panna ja nii see postitus venis päris pikaks ja muud toimetused pressisid peale ja nii ta pooleli jäigi. Vaatan ükspäev, mis sellega saab.
Iseenesest ei ole nagu rasedus- ja beebiteemadel midagi põnevat teatada ka. Viimasel ämmaka visiidil oli jälle kõik korras õnneks. Käisin ka vahepeal ultrahelis. Kõik mõõdud olid seal ka normis, beebi tundis end hästi (kuigi on seal üsna kõveras) ja kaaluks mõõdeti 3100 midagi grammi. Tähtajaks võtab ta ilmselt juurde 300-400 grammi, mis minu arvates oleks täitsa paras sünnikaal. Ultraheli ei ole siiski kõige kõige täpsem moodus kaalu määramiseks ja eksimisvõimalus on paarsada grammi siia sinna. Aga no umbes on ikkagi teada, kui suurt last on oodata. Seoses tähtaja lähenemisega, milleks kirjade järgi on 12. juuni, ei ole ma täheldanud olulisi muutusi või mingeid märke peatsest sünnitamisest. Ämmakas katsus kaks nädalat tagasi lapse pead läbi kõhu ja ütles, et on üsna üleval veel, ehk siis laps ei olnud veel vaagnasse laskunud ja pea fikseerunud ei olnud. Esmasünnitajal juhtub see tavaliselt umbes kolm nädalat enne sünnitust ja tol hetkel minul umbes nii palju oligi tähtajani. Mõni päev küll tundub, et kõht oleks nagu all pool või kõndides on raskustunne seal all aga teine päev on jälle kõik tavaline. Ei ole mingeid valusid, toonuseid ei ole ka nagu täheldanud. Ühes grupeeringus, kuhu on koondunud juunikuus ilmavalgust nägevate beebide ootajad, tulevased emmed ikka kirjutavad, et nädal aega juba imelikud valud ja käivad libakokkutõmbed ja see ja too on teisiti. Mul ei midagi. Juba umbes paarkümmend juunibeebit on ära ka sündinud. Sellepärast arvangi, et ilmselt kannan pigem natuke üle tähtaja. Samas naised saunas räägivad, et tüdrukud väga üle ei lähe. Samuti ütleb mõni ka seda, et kõige kindlam märk sünnitusest on see, et pole ühtki märki. Võta sa siis kinni. Niisiis ma lihtsalt tiksun ja ei hakka üle ka mõtlema. Tuleb meie beebi siis, kui ta selleks valmis on. Iseenesest väga ei muretse ka. Käime ikka näiteks maal, eile sai käidud Pärnus, Rattahull käib tööl ja ma üldse ei muretse, et haiglasse ei jõua õigeks ajaks või mu mees sinna jõudma ei peaks. Esimestest sünnitegevuse märkidest läheb ikka aega, enne kui lõpptulemuseni jõuda. Muidugi kui ma imekombel ei kuulu nende esmasünnitajate hulka, kes tunni või kahega kogu protsessiga ühele poole saavad ja "aevastusega" ära sünnitavad. Aga ma siiski hästi ei usu, et ma üks nendest olen.
Üks, mis veel mul beebile puudu on, on "kojutoomise komplekt". Poodides müüakse selliseid roosasid ja siniseid ja valgeid ja rohelisi ja kollaseid komplekte, kus siis mütsid ja papud ja kõik riided sobituvad kokku omavahel. Arvasin, et ei hakka sellist ostma, kuna olen ilusaid riideid igasuguseid ostnud ja riietan lapse nendesse. Siis nagu hakkasin mõtlema, et esimest korda koju minemine on ikkagi natuke pidulik ja eriline ja pärast piltidelt oleks ikka hea vaadata seda nunnubeebit. Seega siis olen käinud linna peal otsimas vastavat komplekti. Paraku ei ole ma nagu minu maitse järgi komplekti leidnud. Ma nagu ei taha mingit koaalakaru oma lapse rinnal näha või, et ta oleks sitsides satsides lipsudes üleni roosamanna. Ühes nunnude riietega poes nägin aga niisama müügis ühte väga armast ja natuke pidulikumat body ja samas leidsin ka kohe väga armsad püksid. Ja kohe vaimusilmas nägin, kui nunnu meie beebi nendes välja näeks koos armsa mütsikesega, mis meil juba olemas on. Olles mõnes poes veel ringi vaadanud, on üha enam tunne, et panengi ise selle komplekti kokku ja täpselt sellise, mis minu arvates on kõige ilusam. Eelkirjeldatud komplekti juurde kuuluvad mu vaimusilmas ka ühed valged papud või villased sokid. Suvel väga selliseid näinud ei ole ja otsustasin need ise valmistada. Viimati sai sokki kootud vist seitsmendas või kaheksandas klassis. Hakkasin pihta ühest otsast ja kuni kannalakani läks kõik libedalt. Siis haarasin esimesest õlekõrrest ja helistasin vanaemale. Telefonis oli aga tiba raske aru saada tema seletusest, sest kuigi setu keelest arusaamine mulle raskusi ei valmista ja maale minnes lähen ka ise kuidagi automaatselt ja märkamatult sellel üle, siis setukeelseid kudumistermineid ma siiski ei valda. Siis otsisin abi guuglist. Leidsin mõne õpetuse aga tuli välja, et ka eestikeelsed kudumisterminid on veidi arusaamatud, kui sa igapäevane käsitöö harrastaja ei ole. Samuti on kõik õpetused täiskasvanute sokkide kudumiseks aga mul on käsil ju eriti minid sokid ja siis tuli mutkui mõelda, kuidas mitukorda vähemate silmustega sama asja teha. Lõpuks võtsin veel ette ühed mulle tehtud sokid ja kogu selle kompoti peale sain ühe soki tehtud. Võiks öelda, et isegi täitsa hästi ja sobiks beebile jalga küll sinna komplekti juurde. Ainuke, et sokk tundus ikkagi natuke suur. Igatahes oli see hea meeldetuletamise ja proovi sokk nii, et nüüd peaks ühed nunnud beebisokid välja tulema libedamalt.
Eniveis, niimoodi vaikselt me siis tiksume ja praegu tundub, et beebi mõnuleb kõhus veel edasi ja tahaks nagu aeg-ajalt läbi kõhu naha hoopis välja pressida. Aga küll loodus teeb oma töö ja mitte keegi pole veel igirasedaks jäänud.

XOXX