Prolongeerin...

Võtan kohe esimese lausega pinged maha: ikka veel 2in1. Käisin veel ämmaka juures päev peale tähtaega. Kuna eelmise päeva KTG-s oli beebi natuke laisk olnud, siis käisin jälle KTG all (ehk kardiotokograafia andurite all, mis mõõdavad lapse südametööd, liigutusi ja emaka tööd). Järgmisel päeval oli see korras ja ilmselt oli lapsel lõunauinaku aeg olnud eelmisel päeval. Saadeti ka veel ultrahelisse, mis näitas, et beebi saab nabaväädi kaudu ilusti hapnikku, toitaineid ja kõike muud vajalikku. Kaaluks mõõdeti 3400 midagi grammi. Kuna meie beebi on tüdruk, siis radioloog ütles, et tüdrukud kipuvad kergema kondi tõttu prognoosist vähem kaaluma ja võib täitsa veel 3100 grammi kanti olla. Aga kuna ma siin üle tiksun, siis küll ta kaalu kogub. Ultraheli lõpus oli radioloog näinud/tundnud? emaka kokkutõmbeid ja ütles, et emakas teeb tööd juba. Samuti KTG näitas paari tugevamat kokkutõmmet, millest üks oli skaalal 0-100 sinna 50 kanti. Ise ma neid küll nagu ei tundnud. Aga hea on, et mingi ettevalmistus ikka käib ja kui see toimub valutult, seda lihtsam vist mulle.
Kuna kõik proovid ja näidud olid korras, siis ämmaemand ja arst mind enam näha ei taha ja sain saatekirja 25. juuniks haiglasse esilekutsumisele. Ehk siis, kui meie beebi enne ise tulla ei taha, siis sellel päeval hakatakse teda tagant kiirustama. Ämmaemand ja arst viskasid veel nalja, et tavaliselt on selline saatekiri kõige parem "loomulik esilekutsuja" ja hirmutab kõik beebid välja. Hiljem kodus hakkasin veidi kartma, et muidu tahetakse lõpurasedaid ikka iga nädal näha ja nüüd minult ei taheta mingeid proove pea kaks nädalat. Aga äkki ülekandmise puhul võivad mingid näitajad kiiremini pahaks minna? Uuuh, raseda elu on ikka raske, eriti kui kipud ülemõtleja olema. Samas rasedust ei loeta kuni 41+5 nädalani ülekantuks, vaid täitsa ajaliseks ning haiglasse lähen 41+6. Eks jälgin ennast ise ja väikseima kahtluse korral on tee selge.
Kui nüüd rääkida veel mingitest märkidest, mis viitaks sünnitama minemisele, siis kohati on mõned valusähvatused käinud, kuid ei midagi regulaarset ega tõsist. Alates eilsest tunnen püsti olles tõsist surumist vaagnaluudele, ehk siis laps peaks päris all olema. Loodan, et kõik see tähendab, et juba väga varsti tahab meie kõhuelanik meie maailma tulla. Rattahullul sai ka õppimisperiood läbi, mis päädis eile edukate teooriaeksamite ja praktiliste ülesannete lahendamisega ning elektriku kutsetunnistuse omandamisega. Täna saab vennatütre sünnipäev tähistatud ning siis hakkan tõesti koduseid esilekutsumise vahendeid proovima. Soovitatud on "vanainimeste asja", käpuli põrandate pesemist, maast ühe kaupa tikkude korjamist, šhampuse joomist, sauna, peterselli- või vaarikalehtede või nõmmliivatee joomist, vürtsikaid toite, pikki jalutuskäike, pikkadest järskudest treppidest üles ronimist ja sügavaid kükke. Kindlasti on neid meetodeid veel ning kindlasti on mõned neist müüdid või iga ühe puhul ei toimi. Ka meie oleme paari proovinud ja ei ole asjaks läinud. Aga variante, mida kombineerida, on veel küll ja enne jaanipäeva tahaksime küll oma beebiga juba kaisutada. Kui need meetmed tulemusi ei too, siis tõesti juba parem peale jaanipäeva. Kuigi lõppkokkuvõttes on siiski kõige olulisem, et kõik läheks hästi ja asjaosalistega oleks kõik korras. Ootame ja loodame...

XOXX