Kahe lapsega kahekesi kodus olemine on käkitegu võrreldes kahe lapsega talvel väljas käimine. Mingi aeg mulle tundus, et nagu nimme, ei saa me kunagi rahulikult ja ilma vahejuhtumiteta välja.
Täiesti tavaline on iga kord see, et Liisu tahab välja aga riietamise osas ta koostööd ei tee. Küll on tal vaja siis mööda tube joosta, tita kookonisse ronida, titat paitada, telekat vaadata. Kui ta siis kätte saan, siis vastavalt tujule paneb käed ilusti varrukatesse ja võib-olla ka sukkade panemine läheb lihtsamalt aga siis viskab end süldiks põrandale või siis otsustab ta hoopis kohe sülti mängida ja emme vaadaku ise kuidas Liisule riided selga saab. Ma ütlen, see ei ole niisama lihtne. Õnneks vähemalt Saara mulle vastu ei punni. Veel.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis peab alati mingi väljakutse veel lisaks olema. Näiteks üks päev olin ise juba riides ja tita poolenisti riides ja Liisule oli vaja ka vaid kombe selge panna. Tahtsin seda tegema hakata, kui tundsin sellist teatavat ebameeldivat lõhna. Liisu oli jõudnud vahepeal number kahe püksi teha, selle asemel, et mulle öelda, et tal häda on ja potti teha. Niisiis tuli Liisul jälle sukapüksid jalast võtta, tagumik pesta, uus mähe panna, jälle sukapüksid jalga jnejne ning ise oli ta juba üsna rahutu, sest tahtis õue. Endal oli juba palav sellest mässamisest aga välja me lõpuks saime.
Sarnane juhtum oli ühel teisel päeval. Seekord oli tital müts, sall ja kindad juba pandud ja jätsin ta voodile ootama, kuni Liisule kombe panen. (Vahemärkusena ütlen, et kuidagi on kujunenud praegu nii, et Saarat kutsume me hoopis titaks, sest Liisu ütleb tema kohta tita ja no nii on praegu. Mäletan, et Liisut hakkasin nime pidi kutsuma ka alles siis, kui temaga suhelda juba sai ja keelamine ja käskimine algas). Sain siis sibeleva Liisu ka täisriides valmis ja läksin tagasi Saara juurde. Võtsin sülle, et ta kombesse panna ja äkki tunnen, et lapsel külg märg. Vahetult enne riidesse panemise rituaali oli Saaral just mähe vahetatud ja kõht täis söödetud. Ma ei tea, kui palju ta pidi selle aja jooksul siis pissima, et korralikult alla pandud mähe läbi hakkas laskma. Igatahes, tuli siis vaene laps paljaks koorida, pesta, mähkida ja puhtad riided selga panna. Muidugi hakkas Liisul seni juba palav ja siis ta viskas jorisedes esiku põrandale pikali ja lõngutas kärsitult jalgu.
Kolmas juhtum oli aga hoopis omaette ooperist. Sain lapsed isegi ilma suurema trallita riidesse ja suundusime alla. Saara panin kookoniga auto tahaistmele ja Liisu tuias maja ees ringi. Muidu trambib ta poriloikudes või läheb endiselt põõsa küljes olevaid arooniaid sööma, kuni ma käru lahti klõpsatan. Sain käru sätitud ja näen mina, kuidas Liisu viskab poriloiku külili maha. Seni kuni ma tema juurde sööstsin, jõudis ta veel lumeingleid ka porilombis teha nii, et Liisu oli sõna otseses mõttes üleni porine. Nii ei saa ju last kärru panna, rääkimata kuskile minemisest. Ilmselgelt oli vaja mul ülesse minna ja uued riided lapsele panna. Titat autosse ei julgenud jätta, sest ei teadnud kaua üleval läheb. Niisiis haarasin tita kookoniga ühte kätte ja porise Liisu ka kuidagi kaenla alla. Toas hakkasin Liisul porikombet ära võtma, kuid tema hakkas nutma ja korrutas mutkui "õue õue" ning ei saanud aru, miks me tuppa tulime ja riided ära võetakse. Selge oli see, et minemata ka ei saanud siis jätta. Tita hakkas ka samal ajal juba jorisema, sest tal hakkas palav. Sain siis jauravale Liisule uued riided selga ja õue me saime lõpuks.
Neljandal korral juhtus nii, et sain lapsed toas riidesse ja plaan oli minna Prismasse, mitte poodlema, vaid mängunurka mängima, kus Liisule meeldib. Sättisin tita turvahälli kinni ja Liisu sai ka turvatooli. Istusin ise rooli, keerasin süüdet ja auto tegi veits ägisevat häält aga käima ei läinud. Proovisin veel ja veel ja veits nagu algul lubas aga käima ta ei läinud ja armatuuril põles aku tuli. Selle autoga pole mul kunagi mingit jama olnud, et aku oleks lambist tühi. Pärast Rattahulluga arutledes saime aru küll, et auto oli mitu päeva seisnud, sest Rattahull sõidab tööautoga või teise autoga ja mina olin enne seda sõitnud ainult lühikesi otsi, nii et aku pole ammu saanud korralikult laadida ja vahepeal oli külmem ka olnud, ehk siis nii ta vist tühjaks oli saanudki. Mul aga olid lapsed täisvarustuses autos ja kõik ootasid kuhugi minemist. Maja ees juhtus üks abivalmis härra olema, kes tuli uurima, et kas auto ei lähe käima ja küsis, kas mul krokodille pole. Ei olnud ja temal ka kahjuks mitte. Kuna teadsin, et Liisu tuppa tagasi minemisega ilmselt eriti kergelt ei lepi, siis lippasin üles ja tõin teise auto võtmed. Trepikojas nägin veel naabrimeest, kuid temal ka krokodille ei olnud. Liisu ootas titaga ilusti autos, mis oli üsna imeks pandav, sest veel alles hiljuti pistis ta isegi siis kisama, kui ma kütust tankisin ja tema autosse jäeti, mis sest, et ta mind terve aja aknast nägi. Tõstsin, siis tita turvahälliga ringi ja siis oli veel vaja Liisu turvatool ühest autost lahti harutada ja teise panna, mis niisama lihtne pole nagu turvahälli ringi tõstmine. Seni pidi Liisu autos sees passima, et ta jälle lumeingleid tegema ei läheks aga kõik sujus siiski ja saime jälle minema.
Ühesõnaga tundub, et niisama lihtsalt ei saa midagi. Asja teeb pingelisemaks ka see, et tita on ju enne välja minekut söödetud ja siis hakkavad tiksuma väärtuslikud minutid selle ajani, kuni ta uuesti võib süüa tahta. Tänu eelpool kirjeldatud vahejuhtumitele tiksub niimoodi teinekord terve tund juba mööda. Õnneks tavaliselt enne kolme tundi ikkagi näljakisa ei tule ja oleme saanud rahulikult väljas käia. Aga kunagi ei tea.
Nii, et jah, see õue sättimine kujuneb enamasti alati tüütuks tralliks. Aga samas tahan ikkagi alati minna, sest toas ei saa ma Liisuga nii palju tegeleda, vaid pean teda koguaeg keelamas käima, et ta magavat titat ei läheks suskima ja siis tal hakkab igav ja ta muutub vinguseks. Väljas aga tita tudub ja meie saame Liisuga vaadata puid ja linde ja auasid ja tädisid ja niisama ringi kõndida ja kõik on rahul. Endal on ka hea vaheldus ja aeg kulub kiiremini, mitte ei ole toas nelja seina vahel kinni. Värske õhk teeb kõigile head. Ja ptüi-ptüi-ptüi, viimased kaks korda on õues käik sujunud ilma viperusteta! Vist olen harjutamisega nipid selgeks saanud aga noh,
force majeure'i eest ei ole me kunagi kaitstud...
XOXX
