Kirjutasin siin postituses, et nii pool vägisi tuli meile see vannitoa remont päevakorda. Muidu oli plaanis järgmisena esik ja siseuksed, mis pole nii mahukas ja tolmune töö. Vannitoas olid seinad üle võõbatud ja uus vann ostetud juba enne meid ja iseenesest midagi väga hullu ei olnud, nii et sellega oleks kannatanud paar aastat oodata. Aga peale torude vahetust tundus nagu mõttetu mingit hädaremonti teha, värviga plätserdada siit-sealt ja auke kinni toppida. Nii, et võtsime vastu otsuse vannituba tühjaks lammutada ja uus teha. Töömehe saime ka läbi soovituste normaalse (vähemalt tundub) ja eile läks lammutamiseks. Ilmselgelt ei saa ilma vannitoata korteris kahe väikse lapsega elada, seega otsustasime mu ema lahke pakkumise vastu võtta ja remondi ajaks tema juurde tulla. Ja teate ausalt, selline tunne oli nagu oleks jälle kolinud. Asju oli niiiii palju. Riided, jalanõud, voodid, mänguasjad, Liisu sööginõud, igasugused laadijad ja juhtmed, Saara vann, söögitool, lamamistool ja veel miljon pisijubinat. Okei, kodu pole kaugel ja saab käia võtmas midagi aga ega ei tahaks ju koguaeg kodu vahet sõita ja asju käia otsimas. Nii, et mõtlemist ja pakkimist oli omajagu.
Kuigi aasta tagasi me elasimegi siin ema juures, siis nüüd on siin nii harjumatu olla. Miski ei ole ju enda käe ja jala järgi. Ja kuidagi ülerahvastatud tundub ka korter, kuigi korter on isegi mõni ruut suurem, kui meie oma ja inimesi on vaid üks rohkem. Minu lemmikpood tundub nii pika autosõidu kaugusel. Liisu ja Saaraga annab viiendale korrusele üles ja alla ikka kõmpida, sest Liisu armastab vahepeal akendest välja vaadata ning Saara samal ajal juba joriseb. Küll nagunii kohaneb kõigega varsti jälle.
Aga loodame, et remont sujub tõrgeteta ning paari nädala pärast saame koju naasta, kus meid ootab uus ja äge vannituba. Juhhuu!
XOXX
0 arvamust:
Postita kommentaar