Alles in ordnung...

Mm... et siis pole ammu kirjutanud. Tahaks ikka, aga ei jätku alati neid ressursse. Tööd on tehtud vahepeal, nalja on saanud vahepeal ja niisama on oldud. Oma spordipoes püüan ennast ikka heast ja tublist küljest näidata ja siiani on see hästi välja tulnud. Inim- ja sõprussuhted on ka järjest paremaks kujunenud. Käisin ka ühel klubimuusika üritusel turvatööd tegemas. Mitte, et ma mingi professionaalne turvatöötaja oleks aga mõned uued tundusid küll mingid lontrused. Vinguvad ja molutavad. Ordnung peab olema noh! Siis jäi endast küll mulje kui kogenud ja asjakohasest turvapiffist. Muidu läks üritus hästi. Tunda andis see, et öise ülevalolemisega pole enam nii väga harjunud ja kell üksteist õhtul tulid haigutused ja unekas. Aga kõva töödistsipliiniga nagu ma olen, sain sellest ruttu jagu. Kell kuus hommikul lõpetades tehti vingeid peo plaane. Võtsin ka ühe rummkoola. Ega rohkemaks väga jaksu ja viitsimist ei olnudki ja Kiirabi-Turvapoiss tõi mu kodu ära. Vahepeal siis sai veel vastlakuklitest end paksuks õgitud. Soovitan Pere Leiva moosiga ja šokolaaditükkidega kukleid. Ja siis eile sai ka plaani võetud üks üritus, kuna Vabariigi Aastapäev on ju kõigil vaba päev. Alustasime õhtut koduse istumisega. Kõik kamp oli koos ja pluss mõni lisandus. Joogid söögid jutud. Peale seda suundusime Ahju. Ukse ees oli järjekord maja teise otsani. Seisime viisteist minutit viisakalt järjekorras. Suurt edasi ei liikunud ja otsustasime trügima hakata. Üsna ruttu saime end ukse vahelt sisse pressitud kõik ja paar inimest veel ja siis pandi meie selja taga uks kinni, kuna rohkem ei mahtunud too hetk. Kui me oleks seal tsiviliseeritud inimeste kombel (kes me tegelikult tahaks olla) järjekorras oodanud, ei olekski me sisse saanud. Kogu selle kammaijaa põhjuseks oli seal esinev Smilers. Suht peale meie kohale jõudmist tuli bänd lavale. Kontsert läks esimese lauluga kohe kõvasti käima. Rahvas laulis kaasa ja kõik rokkisid. Mida kontsert edasi, seda lähemale saime me ka lavale ja lõpuks lava ette, nii et Salleri higiga sain pihta. Ühesõnaga Smilers oli mõnus nagu ikka. Pärast tegime veel mõned tantsud. Seltskonda aga ootasid järgmise päeva toimetused ja nii olid nad varsti juba riidehoiu järjekorras. Mina ei tahtnud kohe üldse veel pidu lõppenuks lugeda. Põrkasin kokku Dimka ja Mõmmiga, kes mind Koduklubisse kutsusid ja oligi otsustatud. Dimka, suur poiss, sai meie riided kiiremini kätte kui kõik teised ja minek. Koduklubi oli omas vanas tuttavas headuses. Tuttavad kohad ja näod. Dimka tellis kohe hulgimalt hot shotte. Aimasin, kuidas nende joomine võib hommikul kurjalt kätte maksta aga no see ei takistanud. Ei teagi palju neid ära tulistasime. Peale klubi sulgemist tsillisime seal veel edasi. Teiste askeldamist vaadates tundsin, kuidas ma üldse ei tunne puudust sellest ööklubis töötamisest ja kuidas ma palju enam naudin lihtsalt aeg-ajalt seal klient olla (noh asja teevad ka meeldivamaks väiksed benefitsid, mis vanade tutvustega kaasnevad). Kuskilt ilmus välja Kaidi, kes pakkus, et sõidutab kõik lahkelt kodu. Hüppasime veel mingist kebabi kohasti läbi ja juba tekkisid teistel mingid plaanid kuhugi edasi minna. Tundsin, et nii tugev ma enam ei ole, kuna kell oli pool kuus hommikul ja umbes siis lõid mul kõik hot shotid pähe. Nii, et sõidutati mind koju ära ja ülejäänd kamp läks siis kuhugi edasi. Hommikul ärkasin pool üks. No headache, no nauseousness, no pain. No hangover! Tegelt ka. Ärkasin samamoodi nagu igal teisel hommikul. Kuskilt midagi ei valutanud, sees ei keeranud ja isegi väsimust ei olnud. Winning! Ju siis suutis seekord keha alkoholiga efektiivselt võidelda. Ja homsest jälle töö.
Aga kallid Eesti inimesed, soovin teile ilusat Vabariigi Aastapäeva! Hinnake seda, mis meil on. Seal kus vaja ja võimalik, andke oma panus Eestimaa heaks ja loodame, et edasipidi on siin aina parem elada. Palju õnne, inimesed!

Ja selle aasta Google'i žest:

XOXX

P.S. Selline tunne on, et kevad hakkab lähenema... Jess! (Ofkoors see plöga, mis maas on, on ülimalt nõme aga muidu ikkagi jess).