Your candle burned out long before your legend ever will...

Kaks päeva ei käinud feissis ega üldse arvuti taga ja nii sain alles täna õhtul teada kurva uudise. Ma ei kuulu üldiselt väga massileinajate hulka, nagu näiteks kui suri Steve Jobs jne. Loomulikult on kurb, et andekad inimesed kaovad aga kui ennast väga ei ole antud inimene puudutanud või a la kuuled nime esimest korda, siis on veits mannetu suurelt kuulutada RIP ja muud jutud, lihtsalt sellepärast, et oli tähtis inimene. Aga Whitney Houston'i puhul tahaks küll öelda, et maailm on kaotanud ühe tõelise aarde jälle. See hääl, see elegants, see diivalikkus... Kuidagi on nii, et tal on mingi mõju olnud ka mulle, ühele paljudest maailma teises otsas olevale pisikesele inimesele. Osalt kindlasti "Ihukaitsja" pärast, sest see oli üks esimesi tõelisi armastusfilme mida ma mäletan. Ja muidugi tunned iga kell ära "and IIIIIIIIIIIII will always love youuuuuuu". Aga eriti on mind puudutanud just tema viimase albumi (I Look To You) lood. See sõnum, mis nendes lugudes on, on nii võimas ja tähenduslik ja tihti väga inspireeriv. Raskematel hetkedel olen mõnda tema laulu kuulates justkui jõudu ja usku juurde saanud ja tundub nagu on natuke kergem olla. On lihtsalt selliseid inimesi, kes sind puudutavad. Ja selliseid ei ole maailmas väga palju.

Klassika: