You know you're in the third trimester when...

Kolasin internetis ja leidsin leheküljed "you know you're in the third trimester when...", kus on päris tabavalt kirjas kolmanda trimestri "tunnused". Ma ei ole kindlasti kõige suurema kõhuga rase aga ikkagi on nii mõneski neis punktides palju äratundmist. Näiteks you know you're in the third trimester when...

• Picking up a sock off the ground requires preparation and thought.

• People look at your belly before your face.

• You select your shoes based on which would be the easiest to put on.

• You constantly look at and re-arrange the baby clothes.

Ausalt, ma tõsiselt kaalun, kas asi, mis maha kukkus, on väärt seda pingutust, mida nõuab selle üles korjamine. Kummardumine on tõesti ebamugav ja sirgete jalgadega kummardamine pidi olema ka beebile halb, sest siis võib ka tema väga ebamugavasse asendisse sattuda. Seega on mul tihti kükitamise strateegia aga ega see ka väga lõbus pole. Olen tähele pannud, et kui juhtun midagi maha kukutama inimeste seltskonnas, kes on ise rasedad olnud, siis nemad ruttavad kiirelt seda minu eest üles korjama.
Lisaks sellele, et jalanõusid on ebamugav jalga panna, on sama lugu sokkidega. Olen siiski mingi soki jalga panemise tehnika leiutanud endale tänu millele pole asi nii kaugele läinud, et kannaksin sokke mitu päeva ilma neid jalast võtmata.
Samuti on diivanilt püsti ajamine muutunud vaevaliseks, kuna meil on selline lebo diivan ja siis kipud vajuma väga lebo asendisse. Olenevalt asendist tuleb enamasti end natuke küljele toetada ja siis saab end üles lükata. Seega iga kord, kui hakkan diivanile istuma, mõtlen hoolega läbi, kas kõik vajalik sai käe-jala juurde, kas
midagi jäi tegemata või peaks ära tegema, kuna nagunii on varsti seda vaja teha (näiteks wc-s käimine või vee joomine). Kui juhul midagi sellist meenub siis, kui olen juba diivani sügavusse vajunud, siis kaalun, kas asja annab edasi lükata või saab ülesande kellelegi delegeerida.
Ka kõndimine ei lähe enam nii hoogsalt. Olen alati selline pika ja kiire sammuga olnud aga nüüd pean poodi või kuhu iganes kõndides oma Rattahullule ütlema, et oota, ma ei jõua nii kiiresti. Kui sõbrannaga küla vahel jalutamas käime, siis efektiivse rasvapõletuskõnni asemel on meie jalutamine tänu minule pigem rahulik kulgemine sest pikema distantsi puhul lisanduvad vähesele võhmale veel mõningased ebamugavad pinged kõhus. Vähene võhm annab eriti tunda veel viiendale korrusele ronimisel. Seega, kui kuskile minnes autosse istudes avastan, et midagi jäi koju, siis sellele järgi minemine on välistatud.
Kõik see on mind pannud rohkem kaasa tundma kogukatele inimestele ja mõistan nende igapäevaseid raskusi ja pingutusi palju paremini. Mind lohutab vähemalt see, et minu vaevuste põhjusteks on 13,5 lisandunud kilo koos beebiga, kes on kõhu ümbermõõdu venitanud 100 cm peale ja lootus, et kõike seda peaks leevendama sünnitus.

Viimaks, ma nüüd ei tea kas seda võib nimetada "isuks" aga iga kord poes käies tahaksin ma sealt kindlasti osta kevadlille küpsiseid ja ekleer kooke. Ja vahest ikka ostan ka...

XOXX

No more work... for now...

Kuigi ma pole juba neli nädalat tööl käinud, ei olnud ma veel ametlikult farewell partyt teinud. Jäin töö juurest ära väga ootamatult ja peale haiguslehel olemist arst enam tööle minna ei soovitanud. Niisiis jäingi koduseks ära. Algse plaani järgi pidigi mul sellel nädalal viimased tööpäevad olema ja üldse on nüüd kõik nagu maha rahunenud ja muremõtteid vähem, seega tundus just sobiv aeg see farewell ära teha. Katsin töö juures laua, jututasime, maiustasime ja viskasime nalja. Lõpuks oli mul tulnud ka see tunne, et ma ei käi enam tööl. Muidu ikka ei olnud nagu harjunud, et enam tööle ei lähe aga nüüd juba eemalolnuna olid kuidagi töömured juba nii kaugeks jäänud ja sain aru, et ma ei pea enam kõige sellega tegelema.
Kodus olemine on siiani üsna mõnus olnud. Eriti naudin ma seda, et hommikul ei hakka peale äratuskella helinat pihta kiire trall, et pesema, hommikusöök, kohvi, juuksed kuivatada ja kuidagi normaalseks saada, ripsmed värvida, mida selga panna ja jooksuga autosse. Võin rahulikult diivanil abikaasaga Tervisiooni vaadata, mida ta enne tegi üksi, kuna temal ei ole kunagi vaja sellist tralli läbi teha. Isegi kui pean ta tööle ära viskama, siis võin selle lühikese autosõidu teha dressides ja crocsides (jep, ostsin endale need vale-crocsid ära). Üldiselt püüan ikka väga mugavaks mitte muutuda ja crocsidega linna peale ei lähe kindlasti. Kuigi olen selline ümar, siis välja peab nägema ikka hea. Või vähemalt normaalne.
Muidu on ka täitsa mõnus päeva planeerida, kui piiranguid pole. Tahad lähed linna titariideid shoppama, tahad koristad tube, tahad paned pesu pesema, tahad loed raamatut, tahad lähed jalutama, tahad saad kellegagi kokku. Ja seda kõike siis, kui ise tahad. Arvestades, et selline vabadus muutub peagi luksuseks, millest võib vaid unistada, siis praegu ei ole veel kodune olemine ära tüüdanud.
Mu väike armas kollektiiv arvas, et peale pikka töö rabamist ja enne maailma kõige raskema ameti pidamist, kuluks mulle ära midagi lõõgastavat ja sain neilt kingiks spa kinkekaardi. Just mingi aeg mõtlesin, et enne kui algab meil uus eluperiood kolmekesi, peaks võtma aega meile kahele ja minema kuskile vedelema. Nii, et kingitus läks õigesse kohta. Lisaks oli kaardil veel väga lahe luuletus, mis kirja pandud just mõeldes mulle ja pidades silmas mu senist ja tulevast tööd. Nii, et olen töömured peast visanud ja praegu lihtsalt puhkan puhkan puhkan (ja mõtlen mõtlen mõtlen mis saama hakkab...).

XOXX

Beebiasjad, beebiasjad ja veel beebiasju...

Ostuhulluse osas on asi võib-olla veidi tagasi tõmmanud. Samas on käinud sugulasi külas, kes toovad oma titeasju ja olen ise mõnel sõbrannal külas käinud, kellel põnn(id) ja alati naasen koju mingisuguse beebikraamiga. Ära ka ei ütle. Ega ei tea ju, mida lõpuks kui palju ikkagi vaja läheb.

Need samad sugulased, kes külas käisid, nendel on kolme kuune laps, keda imetatakse ja ka aeg-ajalt antakse piimasegu. Võtsin rõõmuga selle väikse olevusega tegelemise enda peale. Päris palju aega on möödas, kui sai nii väikest beebit süles hoida, mähkemeid vahetada ja riietada. Söötsin ka teda ja nagu kord ja kohus, oli vaja peale söömist kooksutada teda, et nö õhk vahele ei jääks. Temal oli kuskil vist väga õhk vahele jäänud või oli ta kõhu liiga täis habanud, sest kooks tuli tal koos poole piimaga välja nii, et mina olin üleni sellega koos. Nii, et riideid võib kuluda küll omajagu ja koguaeg ei taha mõelda, et kas on aega masin käima panna või kas on juba masinatäis väikseid titaasju, sest need ju masinat ei täida.

Ja siis muidugi on Prismas mingid hullud päevad, kus oli nii armsaid bodysid täiesti odava raha eest. Ei saa ju ostmata jätta. Võrreldes eelmise korraga on lisandunud umbes nii palju asju (pildilt puudub veel kotitäis sokke ja mütsikesi):

Ühe väga suure ostu tegime ka. Vankreid ja kärusid ja hälle oleme vaadanud juba kuude kaupa nii järelturult kui poodidest. Olen lugenud lehekülgede viisi arvustusi ja arvamusi, mis on hea ja mis on halb ning mida vankri valimisel jälgida. Muidugi on arvamusi nii palju nagu on inimesi ja kui kõike peaks arvesse võtma, jääks vanker ostmata vist. Meie panime mõned kriteeriumid enda jaoks paika, millest lähtusime.

• 3in1 komplekt, kus on vankrikorv, jalutuskäru ja turvahäll, mis kõik sobivad samale raamile. Või siis 2in1 variant, millele saab sobitada peale turvahälli. Viimane variant oli enamasti kallim, sest igale vankrile iga turvahäll ei sobi ja kui sobib, siis on vaja osta igasugused adapterid vahele. See, et turvahäll sobiks raamile on oluline seetõttu, et kui beebiga minna poodi või sõita näiteks linna parki jalutama autoga, siis ei peaks magavat last hällist ringi tõstma hakkama või turvahälli käe otsas tassima.
• Kerge raam ja pöörlevad esirattad, mis oleks ka fikseeritavad. Ilmselt väga palju vankrit üles tassima ei pea, sest meil on vaadatud valmis selline lahendus, et saaks selle alla jätta. Aga mine tea, ehk on mõnikord vaja ikkagi viiendale korrusele ka tassida, seega võiks vanker ikka kerge olla. Kuna oleme nii linna- kui maainimesed, siis olid rattad olulised. Poes on jube mugav manööverdada, kui esirattad on pöörlevad ja ei pea koguaeg vankrit tõstma, et ümber nurga saada. Samas teen enamikud jalutamised ilmselt siin aleviku vahel ja siis on hea, kui rattad on fikseeritud. Samuti tahtsime kindlasti õhkkummidega rattaid, sest täisrattad kuluvad kiiresti ja lähevad ruttu koledaks.
• Avar vankrikorv, et lapsel oleks ka kasvades seal mugav. Vankrikorv ja jalutuskäru peavad olema eraldi, mitte nii, et on jalutuskäru, kuhu käib kookon sisse, mis siis täidab vankri funktsiooni.
• Materjalid peavad olema hingavad ja sõbralikud aga ilmastiku eest kaitsvad ning kergesti puhastatavad. 
• Mõistlik hinna ja kvaliteedi suhe. On vankreid, mille eest tuleb poes välja käia üle tuhande euro ja seda ainult vankri eest. Emmaljunga vankrid on meie maal selline prestiižne värk, mis justkui näitab ühe emme ja beebi sotsiaalset staatust. Muidugi ongi need vankrid avarad ja mugavad ja kerged. Kuid selle eest küsitakse ka krõbedat hinda. Järelturg on Emmaljungadel muidugi hea ja kasutatud vankri saab umbes 500 euro eest maha müüa. Kaalusime ka kasutatud Emmaljunga ostmist, kuid kas on mõtet osta kahe-kolme lapse poolt kasutatud vanker, mis võib-olla ei näegi enam nii ilus välja ja mida pärast ise ei saaks enam nii edukalt müüa, kui see on juba nelja lapse poolt ära kärutatud, sest paratamatult tekib kasutamise käigus ikkagi kulumisjälgi, ükskõik kui hoolsalt vankrit hoida. Ja kuidagi tahad ikka oma esimesele järeltulijale uut ja puhast. Ja mine tea, võib-olla tuleb mõni järeltulija veel, siis on hea, kui on omast käest vähe kasutatud vanker võtta. 

Mõndasid pisiasju veel silmas pidades leidsime lõpuks variandi, mis meie tingimusi rahuldas. Praegu oleme väga rahul, eks näis mis praktika näitab.

Meie beebimersu:

Komplektis on veel sääsevõrgud ja vihmakate. Varjud on igat pidi reguleeritavad ja eemaldatavad, samuti jalakatted. Korvil on veel eraldi lukuga avanevad õhutusavad, mis meie suvebeebi puhul on head. Sõidusuund on muudetav, käepidemed nahast ja reguleeritavad, istumisasendid reguleeritavad jne jne. Värv on võib-olla selline, mis vajab rohkem hoolt aga jubedalt meeldis just see värvilahendus. 

No vot. Ja ees ootab veel madratsi ost ja võib-olla voodiost. Mähkimislaua jaoks on vaja alust, vannitarbed, voodipesu ja veel kindlasti igasuguseid asju. 

Ja nii saabki lühikesest pildipostitusest üks väga pikk postitus.

XOXX

Paast...

Enne järgmist ämmaemanda visiiti pean minema viima oma uriini proovi ja tegema "paastuvere" vereproovi. Ämmaemand mutkui seletas eelmine kord, et paastuveri ja paastuveri ja saatekirjal nägin, et sõna "glükoos" ette on tehtud rist. Tekkis küsimus, et kui palju ma siis paastuma pean? Eelmisel õhtul peale kella kaheksat süüa ei tohi. Tohib juua, kuid mitte magusaid jooke ehk siis põhimõtteliselt on lubatud vesi ja tee (mille minu meelest saab väga magusaks teha). Iseenesest pole ju midagi hullu. Normaalsel päeval püüan ka mitte väga hilja süüa ja üldiselt see ka õnnestub, kuid vahel pistad ikkagi mingi asja suhu ka õhtu poole. Ja kui ma näiteks haiglas vahepeal olin (kirjutan sellest ka peagi), siis toodi õhtusöök kell neli, kuhu kuulus juurde lisaks üks kilesse mässitud võileib, mis tuli palatikaaslase asjalikul soovitusel endale kõrvale panna, et siis see näiteks seitsme-kaheksa ajal õhtul tee kõrvale ära süüa. Kui hommikul läks väga vara uni ära, siis veidi oli kõht õõnsam, kuni kell 8 toodi hommikusöök aga tegelikult ei saanud küll tühja kõhu üle kurta. Tihtipeale oli isegi lõunasöögi saabudes kell 12 tunne, et kõht veel tühi polegi. Muidugi oli mulle toodud puuvilju ja šhokolaadi ja jogurtit ja kuna puuvilju söökordade juures ei olnud, siis mõne ikka sõin vahepeal ja mõne tüki šhokolaadi ka võtsin, kuid suures osas tõin need kõik koju tagasi. Ühesõnaga oli sööki täpselt parajalt, eriti arvestades seda, et enamik päeva möödus voodis ja energiakulu oli väike. Ja sellise režiimi peal ja mitmekülgse toitumise tõttu võtsin viie päevaga kaks kilo alla.
Aaaga, et siiski püsida esialgse teema juures, siis nagu enne ütlesin, pole peale kaheksat "paastumine" mitte midagi üle mõistuse käivat. Hoolimata sellest on kerge paanika täna. On vist täiesti loomulik, et kui midagi on keelatud, siis just siis on tahtmine selle keelatu järgi kõige suurem. Kell hakkab kaheksale lähenema ja mõtlen paaniliselt, et mida ma veel süüa võiks, et õhtul kõht tühi poleks. Samuti püüan üldse täna magusast hoiduda, et vähendada võimalust, et mingid suhkrunäitajad homme liiga kõrged oleks. Selle vastu juba jõudsin eksida, sest hommikul oli isu süüa krõbinaid ning lõuna ajal jalutamas käies tuli tahtmine päikse käes üks jäätis ära süüa. Sõin üsna hilise lõunasöögi ja nüüd veel ühe korraliku võiku tee kõrvale nii, et I should survive. Hommikul on ilmselt võõras minna söömata välja, sest hommikusöök on minu päeva esimene ja lahutamatu osa. Aga plaan on silmad lahti lüües kohe autosse istuda ja selle asjaga ühele poole saada.
Kuna ämmaemand rääkis saatelehte kirjutades mutkui paastuverest ja teadsin, et see ei saa olla teaduslik termin selle kohta, siis arvasin kohe, et tegemist on glükoositaluvustestiga ehk GTT-ga, millele ämmaemandad meeleldi suunavad ja mida tänapäeval peab vist iga rase korra või paar raseduse ajal tegema. Seda suunatakse tegema, kui võtad kaalus liiga palju juurde raseduse ajal, kui võtad ühel kuul liiga palju juurde ja kohe kindlasti siis, kui su lähisugulaste seas peaks olema diabeetikuid. Test ise on kuulduste järgi selline, et eelneval õhtul ei tohi süüa ega juua peale kaheksat, hommikul võetakse kolm korda verd umbes tunniste vahedega, mille vahepeal pead manustama glükoosi siirupit. Kui siis mingil ajal on veresuhkru näitaja normist kõrgem, on diagnoosiks rasedusdiabeet ja abinõuks toitumisnõustamine ja üsna range dieet. Arvasingi, et mindki on see GTT tegemise mood tabanud. Kuid rasedate sõbrannade käest uurisin järgi ja sain teada, et selleks testiks saab saatekirja haiglasse ja tuleb minna ikka päevastatsionaari sisse. Mina küsisin ämmaka käest veel ekstra, et kuhu ma seda verd anda pean minema ja vastuseks sain kabineti numbri, mis on ikkagi see sama kabinet, kus terve raseduse ajal olen käinud tavalisi vereproove andmas. Nii, et sellest GTT-st olen hetkel ikkagi pääsenud.
Nüüd loodangi, et homne misiganes "paastuveri" on korras ja suhkrunäitajad ka. Kui ei, siis arvan, et järgmine samm ongi mul see eelpool kirjeldatud test. Samas arvan, et ma väga muretsema ei pea, sest veresuhkur on mul siiani koguaeg korras olnud ja seda isegi paar tundi peale söömist võetud veres. Muidugi ei saa välistada Murphy seaduse esinemise võimalust ja just homme on mingil põhjusel veresuhkur paigast ära.
Iseenesest on paastumine praegu ju väga teemakohane. Lihavõtted on kohe käes. Happy Eastern!

XOXX

Hullushetk...

Läksin paaril viimasel päeval hulluks...

Papud ja sokid unustasin veel lisada. Nagu haigus on peale tulnud. Eile, täna oli linnas asjaajamist ja ükskõik kus ma siis sattusin, oli vaja kindlasti käia beebipoes või ükskõik millises poes, kus müüakse beebiasju. Ja enne ei saanud nagu ära tulla, kui mingi hea diiliga asi oli leitud. Mõnes oli neid hea diiliga asju veel eriti palju. Isegi Rimist ja Prismast ei saanud nii ära tulla, et ühtki beebiasja poleks võtnud. Ja koguaeg mõtlesin, et no kuluvad ära ju. Vastsündinu ehk 50-56 suurust bodysid ma vist küll juurde ei vaja, sest mõne jutu järgi saab seda suurust aint mingi nädal või kaks kanda. Aga jah, need pisikesed bodyd ja kampsunikesed ja pluusid ja püksikesed on nii jube nunnud ja ma olen lihtsalt nõrk. On vaja ära osta. Kui vanasti käisin ikka aeg ajalt poes ja vaatasin endale ja mehele riideid jne, siis nüüd ainult beebiriided, beebiasjad, beebi, beebi, beebi. Võib-olla on asi hormoonides...