Kuidas nad teavad...

Kas ma olen ikka öelnud, et meie Liisu on geenius? Ma tegelikult tean, et olen küll aga no ta lihtsalt jätkuvalt hämmastab mind. Või siis hämmastab mind see, kuidas lapsed ongi nagu käsnad ja imevad kõike endasse ja jäljendavad täiskasvanuid ja õpivad ilma, et me neid õpetaks.

Näiteks oskab Liisu juba ammu öelda sõna "sisse", sest ta paneb igasuguseid asju igale poole sisse, kuhu vähegi saab. Olgu see siis kilekoti sisse, oma mängukoti sisse, tassi sisse või kuhu iganes ja siis ta näitab mulle seda ja ma mutkui julgustan teda ja räägin, et "panid sisse jah!". Vahepeal hakkas talle meeldima uste kinni panemine. Pani vannitoa ukse kinni ise ja magamistoa jne. Mõnikord on ta ise esikus ja paneb kõikide tubade uksed kinni, kuhu esikust saab ja siis ise on seal kinnises esikus. Ükskord, kui ma siis tahtsin toast välja tulla, siis ma koputasin uksele. Liisu lükkas siis ukse lahti ja see tegi talle palju nalja. Vahepeal koputab ise teiselt poolt vastu ka. Ühel õhtul toimetasin midagi Saaraga magamistoas ja Liisu läks toast välja ja pani ukse kinni. Teadsin, et Liisu on teisel pool ust ja koputasin uksele. Koputuse peale ütles Liisu "Sisse!". Tegin imestusest suuri silmi ja ust avades oli Liisu nägu naerul. Rattahull oli sama imestunud. Küsisin temalt, et kas ta on seda õpetanud Liisule ja ta vastas eitavalt. Mina ei ole ka talle seda õpetanud. Ma ei teagi, kust ta selle õppinud on, sest me kodus Rattahulluga ei hoia uksi kinni ja ei koputa niimoodi ustele ega oota luba sisenemiseks. Võib-olla on ta midagi sellist telekas näinud või kui me kuskil arstil oleme käinud, ma ei tea. Ja nüüd, kui Liisu kuskil ukse kinni tõmbab ja uksele koputada, siis kutsub Liisu ilusti "Sisse!".

Meie kodus ei lenda postkasti tulnud reklaamlehed kohe otsejoones prügikasti. Liisule meeldib raamatuid vaadata ja ka neid reklaamlehti. Umbes aastaselt, kui Liisu vahepeal üldse süüa ei tahtnud, siis haarasin köögilaualt ühe lehe ja hakkasin talle lappama neid ja Liisu vaatas väikseid pildikesi ja nii tähelepanu hajutades sõi ta ilusti kõhu täis. Siis oskas ta väheseid sõnu öelda ja peamiselt osutas koeratoidu pakenditele, kus oli koer peal ja ütles "aua". Hiljem lisandusid ka "lilled" ja "tita" mähkmepakkide pealt. Vahepeal oli Liisu isu hea ja siis jäi reklaamide sirvimine sujuvalt ära. Hiljuti oli jälle mingi jant söömisega ja laua pealt jäi näppu Bauhofi leht ja hakkasin seda lehitsema ja küsima Liisult järjest, mis on mis. Muidugi tundis ta ära lilled ja papud ja kell. Trellidele osutades arvasin, et ta ütleb mulle "põrra", sest nii ütleb ta kõikide põrisevate asjade kohta, sealhulgas tolmuimeja, föön ja pesumasin. (Ja r-täht tuleb Liisul väga ilusti välja). Näitasin trelli peale ja Liisu ütles "issi!", mis on ju õige, sest issi teeb trelliga tööd. Hakkasin talle sealt veel igasuguseid asju näitama, mida ta ilmselt ära tunneb, kuid mida ma talle otseselt õpetanud ei ole. Näiteks näitasin valamu segisti peale ja Liisu ütles "vesiiii". Täiesti õige, kraanist tulebki vesi ju. WC-potile näidates ütles Liisu "kaka", noa peale näidates ütles Liisu "aiai", välisukse pilte näidates ütles Liisu "õue". Kas pole hämmastav, milliseid seoseid laps loob? Ta ei oska öelda selle asja nimetust, kuid ta teab, mis sellega teha saab. Sarnast seoste loomist olen täheldanud ka näiteks riiete puhul. Kui Liisu käib pesukorvi kallal või kapis ja mõni riideese jääb näppu, siis ta tuleb näitab mulle seda ja ütleb "issi" või "emme" või "tita", vastavalt sellele, kellele antud riideese kuulub.

Ja viimaks avastas ta mõni aeg tagasi veel ühe seose. Nimelt selle, et kui asjad on kõrgel ja neid kätte ei saa, siis saab lükata sinna tooli või oma vannitoa puki või ümberpööratud pesukausi, sinna peale ronida ja saabki ihaldatud esemed kätte. Me Rattahulluga tükk aega mõtlesime, et millal ta selle ära tabab ja seni kuni ta veel seda ei teinud, oli meil hea meel, sest nüüd on see asjade eest panemine veelgi keerulisem ja veel rohkem tuleb seletada, et seda või teist ei tohi võtta. Ja kui muidu käidi enamasti köögi tasapindadelt asju otsimas, siis nüüd on avastatud ka riidekapp.

Lisaks püüab Liisu jäljendada igasuguseid tegevusi, mida emme ja issi teevad. Näiteks, kui Rattahull on jätnud noa köögis kuskile tööpinnale laokile ja Liisu on selle toolile ronides avastanud, siis võtab Liisu ka kurgi (meil on puu- ja juurviljad ühes kausis köögikapi peal) ja torkab noa sinna sisse. Lõigata ta veel ei oska aga ta teab, et nuga sinna kurgi sisse kuidagi niimoodi käib. Või kui köögikapile on jäänud nuga ja näiteks kinnine küpsisepakk, siis ta torkab noa sinna sisse, sest ta on näinud, kuidas emme avab noaga näiteks hakkliha pakendit. Rääkimata muudest igapäevastest asjadest nagu riiete pesumasinasse panemine või mingite suvaliste riiete pesukaussi panemine, nii nagu emme puhaste riietega teeb, püüd panna võtmeid lukuauku, oma nukutita teki alla tuttu panemine ja head ööd musi tegemine, põranda pühkimine, vatitikuga kõrvade puhastamine, mandariinide koorimine jne jne, neid näiteid võib tuua palju.

Nii on, et lapsed peegeldavad meie enda käitumist ja nii nad õpivadki. Teinekord võib-olla meie endi tahtmata, seega alati peab ennast jälgima, mida teed, kuidas astud ja mida ütled, sest järgmisel hetkel võib laps samamoodi teha.

XOXX