Tänane öö...

Ükskord avastas Liisu, et ta jõuab oma võrevoodit liigutada. Viimasel ajal on tema lemmik mäng selline, et ta lükkab voodi seinast eemale ja siis jookseb ümber voodi. Emme või issi peab ka jooksma ja veel parem kui mõlemad jooksevad. Sealjuures pole oluline tema jaoks see, et keegi teda kätte ei saaks või tema kedagi kätte saaks, vaid talle lihtsalt meeldib joosta ümber voodi.
Eile õhtul ümber voodi joostes mõtlesime, et äkki võtaks Liisu voodilt need kolm pulka ära, mis ongi mõeldud soovi korral eemaldamiseks. Plaanime Liisule nagunii varsti "suure tüdruku voodi" osta, sest võrevoodit läheks Saarale vaja, kui ta hällist välja kasvab. Mõeldud, tehtud. Mul illustreerivat pilti pole aga ma arvan, et kõik teavad, kuidas see asi välja näeb. Liisu oli ülimalt vaimustuses. Käis voodist sisse ja välja ja mängis "tuttusse" minekut, nagu tema seda nimetab.
Kui tuli päriselt tuttusse mineku aeg, viis Rattahull Liisu voodisse. Istusime teleka ees ja mõtlesin, et nonii, mitu korda ta voodist välja tuleb. Ei tulnud mitte kordagi ja uinus vaikselt ise, nii nagu alati. Rattahull kahtlustas, et äkki ta suutis õhtu jooksul juba ära unustada selle "augu" ja pimedas toas seda ei näinud, ja kuna varem voodist välja tulemise võimalust pole olnud, siis ei osanud ta ka selle peale tulla. Enne, kui ise pärast magama läksime, piilusin veel Liisut ja panin talle ilusti tekid peale. Kõik hästi, nii nagu alati.
Kella ühe paiku öösel kuulsin Liisu toast sellist natuke nutust häält. Ma ei teinud sellest välja, sest Liisu teeb vahel läbi une häält, ka sellist nutust häält vahel. Paari sekundi pärast kuulsin jälle Liisut. Endiselt ei teinud ma välja. Siis tegi ta jälle häält ja korraga meenus mulle, et voodis on ju auk ja võib-olla on ta sinna kuidagi pahasti jäänud. Läksin tema tuppa ja leidsin Liisu tema voodi eest põrandalt. Ilmselt polnud ta väga valusasti kukkunud, sest mütsu ma ei kuulnud ja ta oli end põrandal sättinud juba nii, et ta oleks seal edasi maganud. Tõstsin ta voodisse. Läksin ise ka tagasi voodisse ja mõtlesin, et kuidas ta niimoodi siis välja sealt pudenes.
Poole tunni pärast ärkasin jälle Liisu nutuhääle peale. Seekord kõlas see juba õnnetumalt ja läksin kohe vaatama. Liisu oli selili põrandal. Vist oli ta ikkagi unesegane, sest võtsin ta korraks sülle ja panin voodisse ja ta magas ilusti edasi. Vaatasin, et nüüd aitab ja panin kohe pulgad ette tagasi ja Liisu magas ilusti hommikuni.
Mulle on täiesti aursaamatu, et kuidas ta sellest 30-40 cm laiusest august, mis on keset voodit, nii täpselt välja pudenes. Mulle on jäänud alati mulje, et Liisu magab suhteliselt rahulikult. Muidugi keerab ta külge aga hommikuti on tal alati kõik tekid ilusti peal olnud ja sellest on jäänud mulje, et juu siis ta öösel väga rahmeldanud ja sipelnud ei ole. Mõnikord, kui Liisul on õhtul uinumine kauem aega võtnud ja ta on veel voodis jutustanud enda ette, siis ta on 180 kraadise pöörde teinud ja pea teises otsas maganud aga siis olen ta õhtul veel õiget pidi tõstnud ja hommikul on ta ka ikka õiget pidi voodis. Nii, et nagu öeldud, ma ei saa aru, kuidas ta niimoodi sealt voodist välja pudenes. Ta pidi ikka täitsa istuli siis vahepeal olema, sest pikali olles ei ole sealt võimalik lihtsalt välja kukkuda.
Tundub, et me olime eriti optimistlikud arvates, et selles vanuses saab Liisu juba tavalisse lastevoodisse magama panna ja võrekas saab Saarale. Ma ei tea, kuna Liisu saaks üldse tavalises voodis magamisega hakkama? Oeh... Ja kuidas ta sealt august ikkagi välja kukkus???

XOXX