Kuidas võita sõpru...

Ma ei tea, kas see on rohkem seotud vanusega või eluperioodiga, kuid mingist hetkest alates ei teki enam nii kergelt uusi tutvusi ja sõpru. Teismelisena tuli uusi tutvusi uksest ja aknast, kas siis koolist, trennidest, huviringidest, suhtlusportaalidest, sünnipäevadelt, pidudelt, esimestest töökohtadest jne. Aja möödudes jäävad mingid kindlad sõbrad, kellega tihedamini suhtled ja kokku saad ja ülejäänud on niisama facebooki sõbrad, kes seal sõbralistis seisavad. Kui tekib stabiilne töökoht, siis aeg-ajalt tuleb mõni uus töökaaslane aga muidu on üsna samad näod. Klubidesse ei satu enam ammu ja trennideks ja hobideks jääb ka järjest vähem aega, eriti kui tulevad lapsed. Nii jääbki selline kindel sõprade ring ja ega ma endale palju sõpru juurde ei igatsegi, sest isegi neid, kes on, näen harvemini, kui võiks. Lastega kodune olles on muidugi võimalik liituda erinevate beebigruppidega ja saada tuttavaks teiste emmedega aga minu puhul on nad jäänudki sellisteks küber-emmedeks, kes eksisteerivad ainult seal facebooki grupis ja igasugused beebijutud saab seal aetud. Võib-olla mingil hetkel elus see muutub ja tekivad jälle teistsugused tegemised ja tutvused, kuid üldiselt praegu on nii.
Kui me oma uude koju kolisime, siis ma lootsin, et ehk on meie majas veel mõni noor pere väikeste lastega, et meie lastel oleks kellega koos õues käia ja kellega emme saab mõnikord kohvitada. Üsna pea peale kolimist sai selgeks, et enamus elanikke siin majas on ikkagi keskealised või pigem vanemad ja selliseid väikeseid lapsi ei ole. Meie trepikojas elab üks pere, kelle poeg käib teises klassis ja vastas majas oleme ka märganud selliseid algkooli ealisi lapsi ja Liisu ilmselt hea meelega jookseks nendega kaasa aga ega nendest meie lastele mängukaaslasi nii või naa ei ole. Üks lastega pere on meie majas veel. Seal on vist kaks või kolm last ja üks nendest ka vankrilaps nii, et võiks täitsa olla Liisu vanuses, kuid nendega me üldse kokku ei trehva. Alles paar päeva tagasi, juhtusime nendega maja ees esimest korda kokku ja Liisu läks kohe selle väikse poisi juurde ja saime teada, et ta on umbes 3 kuud Liisust noorem. Ei tea, kas ta käib juba lasteaias aga igatahes muidu me nendega kokku ei satu. Aga noh, väga kurb ma ka polnud, sest üldiselt asjaolud muutuvad ruttu ja mine tea, äkki mõni noor pere kunagi kolib siia. Ja ümberringi on maju palju ja kui kuskil on lapsi, siis küll nad ka välja ilmuvad.
Pealegi on mänguväljakutel alati teisi lapsi. See on uskumatu, kui seltsivad on üldiselt lapsed mänguväljakutel. Väiksemad tunnevad ikka huvi omasuguste vastu ja kui suurematel mängukaaslasi pole, siis nad tulevad väiksemaid uudistama. Näiteks on olnud juhuseid, kus selline eelkooliealine laps on üksi väljas mängimas ja ta tuleb räägib mulle ära terve oma eluloo ja üksikasjad oma perest ja absoluutselt kõigest. Selliseid juhuseid on olnud mitu. Lastel puuduvad igasugused filtrid ja mõnikord mõtled, et kui minu asemel oleks mõni kurjade kavatsustega inimene, oleks tal lihtne teada saada lapse elukoht ja kus välisukse võtit hoitakse. Aga see selleks, loodetavasti selliseid kurje inimesi laste juurde ei satu. Kui väiksemad üksteist uudistavad, siis on emad ka juures. Üldiselt tuleb Liisu vanuse lapse puhul alati talle öelda, et see kühvel on teise tita oma ja ära võta. Sellega on aeg-ajalt ühtlasi ka emaga jutuots lahti tehtud ja vahetad nendega mõned laused sellistel teemadel nagu, et kui vana laps on jms.
Suvel olime tihti siin meie kandi mänguväljakul ja juhtusin ikka ja jälle nägema ühte emmet kahe lapsega. Muidugi trehvab tegelikult paljusid emasid aga enamasti mitte kedagi rohkem, kui korra. Aga selle emmega kärutasime tihti üskteisele vastu või silmasin teda mõnel kõrvaltänaval või juhtusime mänguväljakule samal ajal. Lõpuks oli juba imelik mitte teretada, sest nägime nii tihti. Mänguväljakul sattusime ikka rääkima ka, sest ka temal tundusid väikse vanusevahega lapsed olevat ning siis veel rasedana uurisin ikka, et kuidas ja mis ja mis see kõige raskem oli. Sügisel käisime me kolm korda nädalas beebikoolis ja siin kandis nii palju ei jalutanud, seega vahepeal seda emmet eriti ei näinud. Peale Saara sündi me enam beebikooli minna ei saanud ja niimoodi hakkasime iga päev väljas käima ja juhtusime selle emmega jälle kokku ja võtsime kärutamisel ühise suuna. Peagi siis juba vahetasime telefoninumbreid, sest tundus mõistlikum üksteisele helistada, kui lastega väljas olime selle asemele, et pool tundi ringi kärutada ja mõelda, et kas nad on välja ja kus nad siis olla võiks parasjagu.
Kuna nemad käivad igapäevaselt väljas ja meie ka ikka üldiselt ning õues käimise kellaaeg on mõlemil sama, siis kohtumegi praktiliselt iga päev. Liisu ja tema vanem laps, kes on ka tüdruk, saavad koos ringi tuiata, kelgutada, lume sees istuda, mänguväljakul "laevasõitu" mängida jne. Saara ja tema väiksem laps, kes on poiss, magavad vankris ja meie siis saame jutustada lastest ja kõigest muust. Tuleb välja, et meil on üsnagi palju ühist. Minu laste vanusevahe on 1 aasta ja 5 kuud, tema lastel 1 aasta ja 9 kuud. Meie mõlema nooremad lapsed on sündinud novembris, kuid aastase vahega. Nad elavad meist kaks tänavat edasi, täpselt samasuguse planeeringuga väikses kortermajas, täpselt samasuguses korteris, nagu meie ning kolisid siia veidi rohkem, kui pool aastat enne meid. Tema vanemad elavad Räpina kandis ja meie maakodu ning minu vanaema pole ka sealt väga kaugel, seega veedame mõlemad palju aega Setomaal. Tema mees ja minu mees on pärit samast kandist ning nende vanemad elavad üksteisest 30 km kaugusel. No ja igasugu pisiasju on veel nagu, et tema sünnipäev on 10 päeva enne mind ja et me mõlemad olime rasedana enneaegse lapse ohu tõttu haiglas jne. Kõik teemad pole veel jutuks tulnud, mine tea, äkki on veel kokkulangevusi. See muidugi ei tähenda nüüd, et me oleme suurimad bestikad, ammu otsitud hingesugulased ja nägemist kõik mu teised sõbrannad aga tore on, kui on õues käies ka kellegagi väheke vahelduseks juttu ajada. Lisaks on ka Liisul lõbusam, sest nagu ma ütlesin, on tal teise tüdruku näol nüüd mängukaaslane olemas. Muidugi olen ka nii kärutamas käinud, et lastega autoga mõne sõbrantsi juurde sõitnud, sest ükski neist jalutuskäigu kaugusel ei ela ja siis seal kandis kärutanud koos või on mõni sõbrants meie kanti tulnud. Sellised kokkusaamised on toredaks vahelduseks aga paraku iga kord ei viitsi autoga seigelda ja mõelda, et pärast laste uneajaks ikka koju tagasi jõuaks.
No vot, nii et vahel ikka mõni uus tutvus tekib ja nüüd on mul lisaks üks kohalik sõbranna.

XOXX