Tänane päev...

Tuleme hommikuselt jalutuskäigult ja kõik on ilus ja tore. Liisu ei jooksegi korteriuksest sisse saades kohe poriste saabastega elutuppa ning kuni ma teda lahti riietan, ei hakka isegi Saara viuguma, et tal on palav. Nagu öeldud kõik on ilus ja tore.
Vahetan Saara mähkme ja hakkan teda söötma. Liisu istub diivanil minu kõrval ja vaatab raamatut. Ühel hetkel hakkab ta sellel papist raamatul lihtsalt kihte vähemaks rebima. Siis kuulen, kuidas Saara plöristab äsja pandud mähkme täis. Tean, et pean kiirelt reageerima, sest muidu tuleb see ülivedel värk kohe mähkme äärtest välja ja kuna Saaral on peale rota vaktsiini saamist kõht suht lahti, siis on enamik tema riideid kakasena pesukorvis, mis sest, et üleeile alles pesin pesu.
Kiire spurt vannituppa tasus end ära, sest kaka pole veel mähkmest välja pääsenud. Liisu tuleb kaasa ja tahab kraanikausis voolava veega, mille ma olen voolama lasknud, et parajalt soe vesi saaks, solistada ja saab pahaseks, et ma ühel hetkel palun tal lõpetada, sest tita tagumik on vaja ära pesta. Saara jälle mähitud, lähen teda edasi söötma.
Kui Saaral kõht täis, siis on Liisu kord. Panen eilse hakklihaga risotto pannile soojenema. Liisu ripub juba oma söögitooli küljes. Panen ta sinna istuma ja annan kätte ühe viilu paprika-juustu stritslist, mis kohalikust pagariärist üks päev toodud sai. Risotto saab soojaks, õigemini kuumaks ja üritan lahtise akna all seda veidi maha jahutada. Kui see juba okei tundub, annan selle Liisule ette. Liisule tundub see aga endiselt liiga kuum või siis maitseb sai lihtsalt paremini. Jahutan veel risottot ja saan talle ühe lusikatäi suhu pista. Nüüd on lapsel suu saia ja riisi täis ja miski alla ei lähe. Annan talle tema tassiga piima juua. Paar ampsu õnnestub veel talle sisse sööta.
Tunnen mingit vänget lõhna ja kahtlustan, et Saara on jälle kakanud. Nii on. Võtan ta lamamistoolist ja lähen vannituppa lootes, et Liisu sööb samal ajal edasi. Vannitoas avastan, et olen reageerimisega hiljaks jäänud ja lapse body ja sipukad on helepruuni ollusega koos. Kõik riided tuleb seljast kakkuda. Lähen otsin kapist viimased puhtad riided Saarale ja tsekin Liisut vahepeal. Liisu on kallanud kõik piima, mis tal tassis oli, söögitooli lauale ja plätserdab seal sees. Ütlen talle umbes saja miljondat korda, et nii ei tohi teha, sest täpselt niipalju kordi enne on ta seda ka juba teinud. Õnneks käib laua kandik pealt ära ja viskan selle vannituppa vanni. Enne veel torkan paar lusikat risottot Liisule suhu. Mähin ja riietan Saarat ja lähen tsekin Liisut jälle. Liisu üritab mulle eriti selgelt selgeks teha, et talle risotto täna ei maitse, küünitab üle söögitooli ääre ja laseb kõigel sellel, mis suus oli, põrandale kukkuda. Riis põrkab nii ilusti igas suunas laiali. Ütlen talle ärritunult ja juba kõrgendatud toonil, et nii ei tohi teha ja veelkord, et sööki ei tohi maha sülitada ja lähen kiirelt lõpetan Saara riietamise.
Saabun kööki. Liisu hakkab toolist välja nihelema ja hoian teda lihtsalt jalgadest kinni, et ta püsti ei saaks tõusta. Püüan talle seletada, et teeme nämm ära, siis saab oppa. Üritan talle veel paar ampsu risottot ikka anda, et tema lõunasöök ainult saiast ei koosneks. Muidugi ajab Liisu selle ka välja ja hakkab vahelduseks kiledal häälel kisama. Vahepeal on kätte jõudmas Saara uneaeg ja ta muutub lamamistoolis aina seda sama kõrinat vahtides juba virilaks. Tundub, et Liisu täna süüa nagunii ei taha ja tõstan ta toolist välja. Samal ajal jõuab ta pudipõlle sisse kogunenud riisi ka põrandale kallutada. Enne kui Liisu jooksu paneb, jõuan ta suu puhtaks pühkida ning kui ta minema kepsutab, näen kuidas ta varrukatelt ja sukapükstelt riisi terakesi igale poole põrandale kukub. Ohkan, võtan viuguva Saara ühte kätte ja lapi teise kätte ja püüan põrandalt riisi ja hakkliha ja brokkolit kokku pühkida.
Saara jääb üsna koheselt mu sülle magama ja panen ta voodisse. Vahetan Liisul piimased ja riisised riided, istun temaga natuke diivanil ja rahuneme mõlemad. Lähme lastetuppa ja loen talle ühe viie lauselise unejutu, mida iga kord enne magama minekut talle loen. Ta kallistab mind kõvasti ja panen ta voodisse. Tekid peale, pai ja dadaaa, uks kinni ja Liisu uinub piuksugi tegemata.
Teen endale teed ja otsin kommivarudest välja lemmik kommid ja lihtsalt istun diivanil. Miks ma niimoodi ärritusin? Milles Saara süüdi on, et ta rota elusvaktsiini läbi põeb? Ega Liisu ei teegi ju koostööd, kui teda tagant kiirustada... Oeh jah... Joon oma teed ja luban endale, et püüan parem ema olla...

XOXX