Kuidas Liisu lasteaeda läks...

Ärkas hommikul üles ja läks. See kauaoodatud päev oli eelmisel esmaspäeval. Terve suvi sai Liisule ikka räägitud, mis lasteaias tehakse ja iga kord, kui temalt küsisime, et kus ta sügisel läheb, vastas ta ilusti "Lasteaeda!".
Mida lähemale august jõudis, sest rohkem hakkasin ma aeg-ajalt kõhklema ja kahtlema, et äkki ikka ei paneks teda veel lasteaeda. Või paneks hiljem, septembris. See mõte siiski kadus, sest esiteks tunnen ma juba ammu ja koguaeg, et ma ei saa jagada Saarale nii palju tähelepanu nagu ma tahaksin. Liisuga lihtsalt on koguaeg sada korda rohkem mässamist. Muidugi ma nunnutan ja tegelen Saaraga igal võimalusel aga tihti segab seda Liisu pissimise vajadus või mingi liiga geniaalne mäng või mingi jonnihoog, kus ta tahab mingit lambikat asja, mida ei saa. Olen ammu tahtnud, et ma saaksin Saaraga käia beebikoolis, ujumas või võimlemas ja lihtsalt niisama olla kodus. Mitte, et ma nüüd lükkaks Liisu kuskile lasteaeda eest ära. Ilmselt hakkab ta seal käima 3-4 päeva nädalas, mis siis jäävadki meile Saaraga toimetamiseks.
Teiseks, pean ma halvimal juhul järgmisel sügisel tööle minema ning ma ei kujuta ette, et hakkaksin siis kaht last korraga harjutama lasteaeda. Siis on nad mõlemad haiged. Nüüd äkki on Liisu vahest haige ja Saara ka siis aga vähemalt ma saan ise nendega kodus olla ja neid tohterdada. (Jah, ma tean, et eks see paras hullumaja on, kui nad vaheldumis või korraga koguaeg haiged on aga no see on paratamatus ja ükskord saabub see aeg nagunii).
Kolmandaks, on Liisu väga seltsiv laps ja kolm-neli korda nädalas kuskil mängimas käia võiks talle täitsa paras olla. Kui ta lasteaias ei käiks, siis ilmselt prooviksin ise orgunnida mõnel päeval mingis mänguringis käimise temaga.
Ja miks ma otsustasin ta ikkagi juba augustis lasteaeda viia ja mitte septembris, on see, et augustis on vähem lapsi. Paljud vanemad toovad oma lapsed septembris lasteaeda ja siis on rühmas 16 last ja õpetajatel peab kõigi jaoks tähelepanu ja aega ja lohutust ja ergutust olema. Kui on vähem lapsi, saab laps esialgu väiksemas kollektiivis harjuda ja õpetajal on võimalik talle rohkem tähelepanu osutada.
Eelmisel nädalal sai siis Rattahullul mõned vabad päevad orgunnitud, et saaks Saaraga kodus olla, kui me Liisuga lasteaeda lähme.
Esmaspäev. Läksime peale hommikusööki kohale. Liisu läks kohe rühma uudistama (nagu ikka mängukatel või külas, kus on uued asjad). Rühmas oli koos Liisuga kuus last. Mina rääkisin õpetajaga ja võtsin ühe laua ääres koha sisse. Liisu toimetas teistega. Vahepeal oli veidi jagelemist kellegiga mõne asja pärast aga ei midagi hullu. Kõik oli uus ja põnev. Uued mänguasjad, raamatud, kastitäis kuivatatud ube, mida sai topsidesse kühvliga panna, tammetõrud, makaroonid, madalad kraanikausid, palju pissipotte, oma käterätik jne jne. Tunni aja pärast läksime õue. Seal oli veidi tegemist, et teda rühma juures hoida, sest lasteaias on ju nii palju liumägesid ja kiikusid ja liivakaste, aga üsna hästi sai pihta ikka, et oma rühma juures tuleb püsida. Poole tunni pärast rääkisin ühe õpetajaga, et homme võiksin Liisu mõneks ajaks üksi jätta. Tema arvas, et Liisu on nii tubli, et võiksin isegi juba täna korraks ära käia. Ütlesin Liisule, et käin poes ja tulen tagasi ja lehvitasin. Ta lehvitas mulle rõõmsalt vastu. Pooleteise tunni pärast läksin tagasi ja õpetaja ütles, et Liisu oli väga tubli ja kõik oli hästi.
Teisipäev. Hommikul oli Liisu veidi tusane, sest ta ei ole harjunud üles äratamisega ja sellega, et kodus uimata ei saa. Aga lõpuks kõik sujus ja läksime lasteaeda juba hommikusöögiks. Istusin söögiajal jälle ühe laua taga. Peale söömist hakkas õpetaja lastega mingit mängu tegema ja mina andsin õpetajale märku, et võin vist lahkuda ja tema oli sama meelt. Lehvitasin veel Liisule ja ütlesin, et tulen tagasi aga tal ei olnud väga mahti mulle lehvitadagi. Kolme tunni pärast, enne lõunaund, tulin talle järgi. Jällegi olevat ta tubli tüdruk olnud ja emme kohta oli küsinud ühe korra, kui nad õuest tuppa tulid. Õhtul küsisin, et kas sa lasteaeda tahad homme minna ja kas sulle lasteaias meeldis ja muud sellised küsimused ja kõigele sain jaatavad vastused.
Kolmapäev. Rattahull viis ta hommikul aeda. Ütlesin, et ole ikka veidike seal ja vaata, kuna ära tuled. Tagasi tuli ta üsna ruttu, sest kui lastele hakati hommikusööki ette tõstma, oli õpetaja öelnud, et "issi läheb nüüd ära, dadaaa" ja põhimõtteliselt kupatati ta minema. Heas mõttes. Enne lõunaund läksin Liisule järgi ja kõik oli jälle hästi, emmet-issit ta igatsenud ei olnud.
Neljapäev. Rattahull viis ta aeda ja läks ise tööle. Helistasin talle, et kuidas läks. Ütles, et lehvitas ja jooksis rühma ära. Lõuna ajal läksin järgi jälle. Sain õpetajaga veidi pikemalt rääkida ja ta rääkis mulle, mida toredat Liisu oli teinud. Üks kord oli nutnud ka, sest nad mängisid kaladega vees ja kui vesi ära lasti, siis Liisu oli kurb, et kalad jäid kuivale. Õpetaja veel kiitis, et Liisu otsib ilusti teiste lastega kontakti ja huvitub sellest, mida teised teevad, kuid samas leiab ka ise endale ilusti tegevust.
Reede. Rattahull viis ta hommikul rühma ja kõik oli nagu alati. Lõuna ajal läksin Liisule järgi. Täna olevat Liisul kehva tuju olnud ning ta olevat jonnine olnud ja emmet tahtnud ning lisaks oli tal nohu tulnud. Õpetaja arvaski, et kehva tuju oligi vast nohu ja pika nädala süü. Eks ta ilmselt nii oligi.
Tegelikult usun, et esimene nädal õnnestus väga hästi. Muidugi,võib-olla Liisu ei saa veel aru, et ta hakkabki nüüd seal käima ja võib-olla tekib mingi hetk mingi protest aga üldkokkuvõttes läks esimene nädal väga hästi.
Nohu ei olnud tal hull ja selle ta võis saada ka Saaralt, kellel oli mõned päevad varem nohu. Laupäeval oli veel Liisul nina tatina, kuid pühapäeval tundus, et nohu on läinud. Esmaspäeval jätsin ta ikkagi veel koju igaks juhuks. Täna, teisipäeval, läksime siis hommikul jälle lasteaeda. Kartsin, et peale kolme päevast pausi äkki Liisu enam nii väga ei taha sinna minna ja ehk pean temaga jälle veidi seal olema. Liisu läks teistega sööma ja õpetaja ütles, et emme läheb nüüd ära ja nii Liisu lehvitaski mulle ja korras oligi. Ilmselt arvas õpetaja ka, et parem on, kui ma sinna ei jää väga nina alla Liisule. Päeval ikka veel muretsesin veidi, sest täna jäi ta ka lõunaunne lasteaeda. Kella nelja ajal järgi minnes oli Liisu rõõmus laps nagu alati. Õpetaja rääkis, et emmet ta igatsenud ei olnud, sõi ja magas ilusti ja kõik oli hästi olnud. Juhhuuuu! Homme jälle lasteaeda.
Esimese nädalaga lisandusid Liisu igapäevasesse sõnavarasse sellised sõnad ja laused nagu kordamööda, kokatädi anna kooki, vabandust, Katariina nuttis, auto on garaazis (ma ei tea mis auto, vist mingi mänguasi neil rühmas), õpetaja Kaija ja õpetaja Karin.
Nii, et õnneks on siiani kõik hästi läinud ja loodetavasti läheb ka edasi.