Kuidas me kiirabi autoga sõita saime...

Kaks nädalat edukat lasteaeda ja Liisul lõi laupäeval palaviku üles. Tegelikult tekkis tal nohu juba eelmisel reedel aga vahepeal see kadus ja peale esmaspäevast puhkepäeva viisime ta teisipäeval ikka lasteaeda. Õhtul oli ta muidugi jälle kergelt tatine aga tõesti vaid kergelt. Hommikul polnud isegi mitte kolle ninas ja nii käis Liisu kõik ülejäänud neli päeva lasteaias. Ei tahtnud nagu harjutamisele pikka vahet sisse jätta ja kui ma ise rühmas olin esimestel päevadel, siis nägin, et seal vist nohuga koju ei aeta ja mõni seal ikka nuuskas. Olgu öeldud, et kui eelmises postituses kirjutasin, et Liisu jäi hommikuti ilusti rühma, siis kaks viimast päeva, kui Rattahull teda viis, siis oli ta nutu ja kisaga rühma jäänud. Õhtul ütlesid õpetajad, et Liisu oli ilusti ruttu rahunenud ja ülejäänud päeva väga tubli olnud. Kõik neli päeva eelmisel nädalal ta ka magas lasteaias ilusti. Veider oli see, et kui ma õhtuti küsisin talt, et kas sa homme lasteaeda tahad minna, siis ta vastas alati jaatavalt ning hommikuti läks ta ka kodust ilusti rõõmsalt issiga kaasa ja ei puigelnud kuidagi vastu, aga lasteaias lahku minemise hetkel oli ta ikkagi koju tahtma ja nutma hakanud. Noh, eks oli arvata, et kõik nii libedalt ikka ei lähe, kuid õnneks see väga suur tagasilöök vast siiski pole.
Aga tulles siis tagasi haigeks olemise juurde, siis jah, laupäeval ja pühapäeval oli Liisul palavik ja pühapäeval lisandus Saara ka palavikuliste seltskonda. Saaral on paar nädalat vahelduva eduga kerge nohu olnud ning vahel ka rögisev köha, mis aurutamisega ei olnud ära läinud ja kahtlustasin, et see on nüüd kõrvadesse löönud. Seega täna hommikul keegi lasteaeda ei läinud ja helistasin perearstile, kes meid enda juurde kutsus. Kõrvad olid Saaral "koledad" ja vereproov näitas põletikku ning saime antibiootikumid peale. Liisul aga oli üks kõrv vaid kergelt tuhm ja vereproov oli korras, seega tema mingit täiendavat ravi ei saa ja tal pole nüüd üle 24 tunni palavikku ka olnud.
Kuna lastel hakkas uneaeg lähenema ja ma ei olnud saanud kodus süüa teha, siis haarasin polikliiniku sööklast kaasa paneeritud kala ja kartulipüreed, mis on Liisu lemmik. Tulime koju ja panin Liisule pudru, kastme ja väiksed kalatükid ette ja hakkasin ise Saarat söötma. Liisu sõi ilusti pudru ära ja viimase ampsuna võttis kalatüki. Ja siis läks lahti. Liisu hakkas köhima ja ajas söögi suust välja. Nuttis ja kaebas, et valus on. Siis oli mul selge, et lapsel on kalaluu kurgus. Läkastas ja köhis ja okserefleks tuli peale. Üritasin talle suhu vaadata aga ei näinud midagi. Siis oksendas Liisu kõik söögi mulle sülle. Lootsin, et luu tuli välja, kuid Liisu nuttis edasi ja toppis sõrmi suhu ja kaebas valu. Ma ei osanud enam midagi teha ja helistasin kiirabisse.
Brigaadi saabumise ajaks oli Liisu juba enam-vähem rahulik kuid endiselt õnnetu olemisega. Kiirabi kontrollis elulised näitajad üle ja vaatas kurku aga luud nad ei näinud. Küll aga tõdes arst, et kurgus on palju ila ja suust ka tilkus ila, mis tähendas, et ta hästi neelata ei saanud. Kiirabi enam midagi teha ei saanud ja ütles, et meid on vaja kõrvakliinikusse viia. Kuna Saarat kellegagi jätta ei olnud, pidin haige, pool näljase (sest söömine jäi pooleli) ja mega täis mähkmega Saara ka riidesse pakkima ja sõitsime siis kõik koos kiirabi autoga kõrvakliinikusse, kuhu kiirabi oli ette teatanud meie tulekust. Liisul oli kiirabi autos muidugi põnev. Elustamisaparaati nimetas ta raadioks ja printerit arvutiks ja mingit seieriga asja kellaks ja lisaks loendas ta terve rida erinevaid pudeleid üles.
Kõrva-nina-kurgu arst (mingi suht noor kutt) oli Liisuga väga sõbralik ja asjalik ja Liisu ronis toolile. Arst nägi kalaluu ära kurgus. Käskis siis Liisul hästi tubli olla ja suu hästi lahti hoida ilusti. Liisu tegi suu lahti aga kui pulk ja pintsetid suhu pandi, siis tuli okserefleks peale. Ja nii mitu korda. Nuttu ei teinud ta kordagi õnneks. Saara oli vingune ja ei tahtnud turvahällis olla, seega pidin teda süles hoidma ja ei saanud Liisut sülle võtta ja kinni hoida. Arst proovis veel mitu korda aga Liisu pani ikkagi liiga vara suu kinni alati. Siis hakati juba mingit tuimestust ja nina kaudu võtmise varianti arutama. Arst vaatas veelkord Liisut ja ütles, et ta enam ei näe luud. Küsis Liisu käest ka, et kas enam ei ole valus ja Liisu vastas jaatavalt, kuid meile mõlemale tundus, et ta veiderdab. Arst rääkis midagi röntgenist ja ma mõtlesin juba, et appi, kuidas see luu küll kätte saadakse. Siis kutsus arst ühe teise arsti ka. Vahepeal õnnestus mul Saara ikkagi turvahälli panna ja sain Liisu sülle võtta. Naisarst tuli ja võttis koha sisse meie vastas, vaatas ühe korra Liisule kurku ja nägi luud. Võttis mingid väiksemad pikad pintsetid ja mina hoidsin Liisu pead kindlalt paigal. Natuke tahtis Liisu rabeleda aga arst oli osav ja sai luu kätte. Selline 1,5-2 cm pikkune luu oli. Ja korras kõik oligi. Liisu jõi vett peale, tänasime arste ja võisime lahkuda. Nii kerge hakkas, kui luu kätte saadi. Muidu oleks mõelnud, et ei tea kas läheb alla või see ju võib vist sisse kasvada ja mis kõik veel. Tellisin meile takso, millest Liisu oli jällegi vaimustuses. Kohe nii vaimustuses, et tegi endal sõidu ajal ise turvavöö lahti. Mina jõudsin taksos mõelda, et Liisu tegi viimati pissi umbes neli tundi tagasi enne perearstile minekut ja äkki ta nüüd laseb takso täis. Peale seda mõtet tundus taksosõit kuidagi eriti venivat. Aga ei pissinud ta midagi enne, kui alles kodus ilusti potti.
Vot sellised seiklused. Ja mina veel arvasin, et pean täna lastega terve päev kodus passima. Nali naljaks, asi oleks võinud tegelikult ka palju hullem olla. Ometi ma andsin talle väiksed kalatükid ja vaatasin, et midagi ei oleks aga ikka jäi märkamata. Nüüd vist ei julgegi lapsele enam kala anda. Õnneks läks ikka kõik hästi ja loodetavasti me rohkem kiirabiga sõitma ei pea...

XOXX