Kuidas Saara beebikoolis käis...

Kes mäletab, siis umbes aasta tagasi kirjutasin ma Liisu beebikoolis käimisest ja nii mina kui ka Liisu nautisime seda väga. Saara sündides jäi Liisu beebikoolis käimine katki, kuid ma avaldasin lootust, et ehk meil tekib veel võimalust minna. Vahepeal oli mõtteid, et kui Vanaemal on vaba päev, siis ta tuleb Saarat vaatama ja me Liisuga saame minna aga ei trehvanud kuidagi nii, kui mõte tuli. Siis tuli suvi ja beebikooli ei olnud, sügisel läks Liisu aga lasteaeda. Siis tekkis soov hakata Saaraga beebikoolis käima. Põhiliseks takistuseks olid mingid veidrad pisikesed nohud ja ei julgenud seltskonda minna, kartuses, et äkki läheb hullemaks. Siis hakkas lähenema Saara sünnipäev ja enne seda ei tahtnud ma ka kuskile sellisesse kohta temaga minna, et ta sünnipäevaks kindlasti haigeks ei jääks.
Sünnipäev sai nädalavahetusel peetud ja lapsed on ka terved. Täna oli Liisul lasteaiast puhkepäev. Juba eile mõtlesin, et mida lastega täna ette võtta, et neil hommikut sisustada, sest Saaral on ühele unele üleminek ja see tähendab, et ta läheb hiljem lõunaunne, kuid niisama toas olles või õues kärutades kipub talle liiga vara uni peale. Seega on tegevust vaja. Kolmapäeviti on beebikooli päev. Tahtsin küll esimene kord minna ainult Saaraga, et näha, kuidas temaga seal on, sest teatavasti läks Liisu esimene kord üle kivide ja kändude. Siis aga mõtlesin, et ah, pakin lapsed kaasa ja lähen, saab mis saab. Liisu on juba suurem ja asjalikum ja kui asi tõesti hull on, siis tulen sealt kaks karjuvat last kaenlas ära.

Hommikul paistis kõik graafikus olevat, kuid Liisu veiderdas söömisega ja pärast ka riietumisega, kuigi ise rääkis mutkui beebikool ja beebikool. Lõpuks läks ikkagi nii kiireks aga kohale me saime ja õigeks ajaks. Hea algus oli juba see, et kohale jõudes tahtis Liisu juba platsile joosta ja see innustas teda ise riidest lahti võtma, mis tegi minul Saaraga toimetamise lihtsamaks. Saara vaatas esialgu niisama ringi. Beebikooli ringis läks Liisu pallimerre ära, kuid kui ta nägi, kuidas kõikidel mõnusasti varbamammusid üle loetakse, tuli ta ja puges minu sülle ja nii ma siis lugesin ühe käega Saara varbamammusid ja teise käega Liisu omi. Vahepeal läks hoopis Saara natuke ringi tatsama ja siis jälle Liisu nii, et sain kummagagi vaheldumisi salmikesi laulda, käsi plaksutada, pallikesi veeretada jne. Vahepeal tantsisin ka kaks last käe otsas ja kohati sai üldse Liisu täitsa ise kaasatantsimisega hakkama. Lõpus on alati teater. Selline lihtne ja lühike, et mõmmi läheb autoga sõitma ja kutsub järjest sõpru kaasa või jänes ei jõua üksi porgandit peenrast välja sikutada ja kutsub järjest orava ja hiire jne appi. Sellel ajal paterdas Saara ringi aga Liisu jaoks tundus teater just väga huvitav olevat. Ta oskas seal nimetada loomakesi ja loendada porgandeid ja talle tõesti näis meeldivat. Ja oligi juhendajaga osa läbi.

Edasi võisid kõik mängida nii palju, kui süda lustis. Saara lükkas autosid, tegi hobustega kõppadi-kõppadi, tegi teiste titadega teepidu, ronis ja päterdas niisama ringi. Liisu sai turnida ronimisdzunglis, kuhu me Saaraga ka läksime. Aasta tagasi Liisuga ei saanud ma seal oma rasedakõhuga ronida. Pärast hüppasid nad koos batuudil ja lasid liugu. Vahepeal toimetas Liisu üksi ringi, kui Saara kuskil mujal midagi tahtis teha. Vahepeal andsin Saarale süüa ja vahetasin mähkmeid ja Liisu käis ilusti pissil. Ja kuigi juba järgmine beebiring tuli peale, kust me ka oleks võinud osa võtta ja natuke võtsimegi, siis soostus Liisu ikkagi ilusti riidesse panema ja koju tulema.

Juhhuuu! Keegi ei kisanud, karjunud, visanud end vibusse, kiskunud kellegi asju või jooksnud pea laiali otsas. Ei mingit stressi. Saara on veidi noorem, kui Liisu beebikooli alustades ning on õe kõrval kasvanud ja ei tundnud vajadust teistelt asju ära kiskuda. Liisu aga on juba suurem ja arukam ja tema saab jutust, keeldudest ja käskudest ilusti aru. Täiesti winning! Mulle tundus, et me kõik kolm nautisime seda beebikooli ringi. Lähme kindlasti jälle, kas siis kahe või kolmekesti.
Koju sõites, sikutasin ühe käega koguaeg Saara jalga, et ta autos magama ei jääks. Koju jõudes panin ta voodisse, kus ta veel paar protestijorinat tegi ja siis uinus. Liisu veel sõi natuke aga oli näha, et tema võiks ka magama ära minna. Liisu läks voodisse, jutustas natuke ja viie minuti pärast juba magas. Mis tähendas, et lapsed magasid korraga! Kuna Saara uned olid muidu viimasel ajal nihkunud, siis neil lõunauni enam väga hästi ei klappinud ja kattusid vaid osaliselt. Täna läks Saara hiljem magama ja Liisu varem, kui tavaliselt ja voilaaa! peale mõnusat beebiringi, sain mina rahus ja vaikuses jalad diivanile visata ja lõunakohvi juua. Õhtul käisime veel terve perega raekojaplatsil kerkivat jõululinna ja suurt kuuske vaatamas ja üldse oli tänane päev kuidagi nii positiivselt laetud. Elu on ikka lill...

XOXX

Kuidas ma vahepeal raamatuid loen...

Tõmmake rist seinale, sest täna ma ei räägigi lastest! Räägin hoopis sellest, kuidas ma viimase kahe nädalaga lugesin läbi neli väga head ja täiesti erinevat raamatut.

Nimelt pakkus Elisa mulle oma kliendina proovida Elisa Raamatu teenust 14 päeva tasuta. Muidu on kuutasu 8.99, kuid või lugeda nii palju raamatuid kui jaksu on. Võtsin pakkumise vastu, sest mulle meeldib raamatuid lugeda, kuid aega on selleks vähe. Laste ja pereelu kõrvalt tundub alati, et mul on miljon-biljon asja teha ja raamatu lugemine on nagu liiga isekalt kasutatud aeg. Olin juba varem ükskord uurinud võimalust ka audioraamatuid kuulata, kuid siis kohe nagu sobivat teenusepakkujat ei leidnud ja nii ta jäi. Õnneks on Elisa äpil olemas ette lugemise funktsioon. Selle plussiks on muidugi see, et saad raamatut kuulata näiteks titaga kärutades või kodus süüa tehes (nagu mina), saad valida kas loeb ette mees või naine ning kui kiiresti ta seda teeb. Miinuseks oli see, et tegemist oli robotiga, mitte sisse loetud audioraamatuga, seega inglisekeelsed nimed loeti nii, nagu need olid kirjutatud, kui tekstis olid sulud, siis oli raske aru saada, et mis see siis sulgudes oli, "T-särk" loeti kui "teisipäev särk" ja oli veel sõnu, mis naljakalt või kummaliselt kõlasid. Üldiselt see aga sisust aru saamist ikkagi ei seganud ja nautisin seda ettelugemise varianti. Koos kuulamisega ja õhtuste lugemistega (mis teinekord lõppesid kell 1-2 öösel, sest raamat oli nii põnev, et ei saanud seda käest panna), lugesin korraliku paksusega raamatud läbi umbes 2-3 päevaga. Ma ei ole küll eriline raamatu arvustaja aga tuli tahtmine paar sõna öelda.

Lappasin äpis raamatuid läbi ja kuna mul ühtegi raamatusoovitust meelde ei tulnud, siis jäi silma Stig Rästa "Minu Kennedy". Meenus, kuidas ta oli Ringvaates käinud rääkimas oma raamatust ja sellest, kuidas ta põeb mingit haruldast haigust ning otsustasin lugema hakata. Lugesin raamatu läbi kahe päevaga ja ka sisult jagunes ta minu jaoks kaheks osaks. Esimeses osas kirjutab Stig oma lapsepõlvest. Sellest, millistes oludes ta Lasnamäel üles kasvas, milline oli tema perekond, millised olid Lasnamäe elanikud, huvitavatest juhutmistest ning kuidas see kõik teda mõjutanud on. Need lapsepõlve juhtumised Lasnamäel olid väga huvitavad lugeda ja tõid tihti muige näole. Näiteks rääkis ta sellest, kuidas ta muusikakoolis käies unustas oma saksofoni bussi, kuidas koolis tema peksa ei saanud, sest tal oli vanem vend, kuidas ta lapsena "äritses" valuutaga, kuidas Kotka poe ees üks mees ära tapeti ning trepikodades purjus mehed kaklesid ning milliseid skeeme kasutades sai teismelisena koos sõpradega Laululaval üritustele tasuta sisse. Palju rääkis ta ka sellest, kuidas ta teismelisena töötas Rock Hoteli transamehena, tassis nende esinemistel pille ja juhtmeid ning muidugi ei puudunud ka mitmed huvitavad seigad nende ürituste juurest. 

Raamatu teine pool räägib samaaegselt tema alkoholi ja narkootikumide tarbimisest, muusikukarjääri edenemisest, tema kolmest depressiooni perioodist, mis langesid kokku ka Eesti Laulu konkurssiga ning palverännakust Hispaanias, miks ta sinna läks, keda ta seal kohtas ning mida ta seal leidis. Näiteks oli huvitav lugeda, kuidas "I Wanna Meet Bob Dylan"'i ajal kannatas ta suurte ärevus- ja paanikahoogude all või mis toimus Viinis Eurovisoonil tema silmade läbi. Palverännak ja selle juurde kuulunud tegelased ja kohakirjeldused meeldisid mulle väga. Lõpp võttis minu meelest hästi kokku selle, mis arusaamisele ta peale palverännakut jõudis. Kokkuvõttes, mõnus lugemine.

Järgmisena jäi mulle raamatute valikust silma Paula Hawkins "Tüdruk Rongis". Selle põhjal vändatud film jooksis hiljuti kinodes, kuid seda ma vaatama ei jõudnud. Rattahullule pealkirja mainides, ütles ta, et kuulis Vikerraadios (või Kukus?) selle raamatu kohta väga head arvustust. Kuna tegemist on ka bestselleriga, siis eeldasin, et see ei saa halb olla. Ja ei olnudki! Raamat oli ülimalt põnev ja seda kuni lõpuni. Raamatu peategelaseks on Rachel, kes sõidab iga päev rongiga tööle ja koju ning aknast välja vaadates näeb ta iga päev neid samu majasid ja inimesi. Seetõttu talle tundub, et ta juba tunneb neid, kuid ühtlasi paneb ka enda fantaasiat juurde ning tema lemmikuteks saab üks abielupaar, kes näib absoluutselt ideaalse ja õnnelikuna. Seal on veel mitmeid põhjuseid, miks ta neid maju jälgib ja mis teda seal elavate inimestega seob, kuid lugu hakkab keerlema hoopis selle ümber, et üks nende majade elanik jääb kadunuks. Kus ta on, kas ta on elus või kes ta tappis, ei tea keegi ning on ka variant, et kadumisega on seotud peategelane ise, sest alkoholi liigse tarvitamise tõttu ei mäleta tüdruk sellest õhtust midagi ning on järgmisel hommikul ka ise päris halvas seisus. Loo arenedes ilmneb tegelaste tausta kohta palju ootamatut ning nagu arvata võib, on kauni fassaadi taga paljugi peidus. Lugu laheneb tõesti alles lõpus ning põnevus püsib koguaeg üleval, mistõttu oli see jälle selline raamat, mida ma ei saanud käest panna. Eriti meeldiski mulle tegelaste lahtihargnevad minevikud ja elud, nende probleemide tagamaad ning lahendused. Ma ei ole kunagi olnud kriminullide lugeja ja see ei ole ka ilmselt tüüpiline krimiromaan vaid pigem midagi mystery ja thrilleri moodi. Tahtsin kohe ka filmi ära vaadata, kuid kõik variandid, mis ma netist leidsin, olid kehvad camrecordid nii, et tuleb veel oodata. Treilereid vaadates aga ei tundunud film nii hea, kui raamat ise. Raamatut soovitan küll väga, äärmiselt põnev lugemine.

Järgmisena otsustasin valida mõne armastusromaani, sest ma ei tea, võib-olla olen sisimas tohutu romantik aga need on mulle alati meeldinud. Naiste värk ilmselt. Tutvustuse poolest jäi silma J. A. Redmerski "Igaviku Äärel", mis on New York Timesi menuk ja ilutses ka Elisa Raamatu äpi enda topis. Taaskord ei pidanud ma pettuma. Alguses sain seda väga hakitult lugeda ja kuidagi ei hakanud jutt jooksma minu jaoks, kuid kui mängu ilmus "saatuslik mees", siis lugesin jälle sellise isuga, et unetunde jäi väheseks. Peategelasteks on 20-aastane neiu, kes ei taha elada tavalist, ette kirjutatud elu ning 25-aastane noormees, kelle isa on suremas. Nende teed ristuvad ning sellest kujuneb mõlema jaoks seiklus, mida nad on otsinud ning vajanud. Muidugi hoidis pinget üleval see, et no millal see kassi-hiire mäng jõuab sinna punkti, kus nad oma probleemidest üle saavad, ilmselgele tõmbele järele annavad ja tunnistavad oma tundeid üksteisele. Olgu öeldud, et paar stseeni olid ka sellised Fifty Shades of Gray laadsed, ehk siis veidi detailsemate kirjeldustega, kuid ei midagi labast. Ja lõpuks, kui kõik näib selge ja järgi jääks vaid happily ever after, ilmub loosse ootamatu pööre, mis paiskab kõik segamini. Ja mis siis saab? Tuleb kõigil endal lugeda. Võib vist öelda, et raamat on täielik naistekas. Ilus lugu, mis sai minu suureks lemmikuks nii, et soovitan!

Äpi tasuta perioodi lõpuni oli veel jäänud kaks päeva ja kahtlesin, kas üldse alustada enam mingit raamatut või mitte. Otsustasin ikkagi prooviperioodist viimast võtta ja käruringid tundusid niisama nagunii igavad. Ühtegi raamatut mul otseselt must read nimekirjas ei olnud, seega võtsin äpi topist esimesel kohal ilutseva raamatu, milleks oli noore kirjaniku Louise O'Neill "Sai Mis Tahtis". Loo keskmes on 18-aastane Emma, kes on linna kõige ilusam tüdruk ning kooli populaarsuse edetabeli tipus. Enesekindlusest neiul puudust ei ole, ta naudib tähelepanu ning ei karda väljakutsuvalt riietuda. Talle meeldib saada oma tahtmist ja poisse vallutada ning sealjuures ei otsi ta enamasti pikaaegset suhet, vaid pigem ühe öö triumfi. Ühel järjekordsel peol otsustab ta proovida ka midagi alkoholist kangemat, mille tagajärjel kaob tema kaine mõistus ning teadvus.  Ta ärkab ilma ühegi mälupildita järgmisel pärastlõunal, keha täis vigastusi. Tänu Facebooki postitatud piltidele ilmneb, et neli kutti kasutasid teda väga kurjasti ära ning lisaks tegid temast väga paljastavaid pilte, mis said tervele ilmale Facebookis nähtavaks. Selle tulemusena muutub tema elu radikaalselt. Muutub inimeste suhtumine nii temasse, kui tema pereliikmetesse, ükskõik kas need inimesed tunnevad tüdrukule kaasa või arvavad, et ta oli selle ära teeninud. Ükski meestest ennast kuriteos süüdi ei tunnista ja väidavad, et kõik olid kõigega nõus. Kuna pildid tüdrukust olid ka internetis, saab lugu üleriigilist kajastust ja Emmale saabub sadade kaupa kirju, millest pooled tunnevad talle kaasa ja pooled sõimavad teda inetute nimedega ja väidavad, et ta oli kõiges ise süüdi. Järgneb enesesüüdistamine, mis viib depressioonini, halvenevad suhted perekonnas ja järgnevad enesetapukatsed. Kurb oli lugeda, mida sellise teo ohvriks langenud tüdruk mõtleb ja kuidas selle tagajärjel kõik ainult allamäge läheb. Mitmetel kordadel tuli tahtmine seda tüdrukut raputada ja öelda, et see ei olnud tema süü ja kuidas ta saab üldse nii mõelda. Lisaks tuli pidevalt tahtmine raputada ka selle tüdruku vanemaid, kes ei suutnud absoluutselt olukorraga toime tulla, ega aru saada, mida nende tütar tegelikult vajab. Raamatu lõpp jäi minu jaoks poolikuks või lõpetamata. Kokkuvõttes raske ja kurb lugu, kuid pani mind väga palju mõtlema. Raamatu headust saabki hinnata ilmselt selle järgi, kas see sind kuidagi liigutab või paneb mõtlema. Selle kriteeriumi kohaselt oli tegemist jällegi väga hea raamatuga, mida julgen soovitada. Kindlasti midagi teistsugust.
Jäin nende nelja raamatuga väga rahule ja iga lugu tekitas minus emotsioone ning peale viimase lehekülje lugemist tuletasid raamatud end veel korduvalt meelde ja panid mõtlema. Ma ei tea, kui osav arvustaja ma olen või kas suutsin mingisugust huvi kelleski tekitada, kuid nagu öeldud, siis tekitasid need raamatud minus tahtmise oma arvamus öelda. Kui keegi saab nendest raamatutest lugemiselamuse, siis on mul ainult hea meel.
Elisa Raamatu teenus oli mugav ja hea kasutada ning kindlasti sobilik neile, kes loevad palju või veedavad palju aega, bussis autos või ka jalutades. Mina hetkel teenuse kasutamist ei jätkanud, kuna selline neli-raamatut-kahe-nädalaga ei saa minu puhul tänu lastele tavapärane olla ning eelistaksin maksta konkreetselt loetava raamatu eest, mitte tasuda kuutasu, kui ma võib-olla ei jõua läbi lugeda ühtegi raamatut või heal juhul vaid ühe. Kuid, kes teab, lapsed kasvavad suuremaks ja ei ole välistatud, et saan rohkem aega kasutada lugemisele ning liitun teenusega uuesti. Tasuta prooviperioodi soovitan küll kõigil proovida, selleks ei pea olema isegi Elisa klient. Ning mina isiklikult väga nautisin vahelduseks raamatute lugemist.

XOXX

Kuidas me ise seebikat teeme...

Meil on diivanil katteks selline suur pleedi moodi tekk. Või noh, enamuse ajast teda seal ei ole, sest lapsed kisuvad seda koguaeg ja istudes ja niheledes vajub ta ka koguaeg kuskile ära.
Ühel õhtul, kui lapsed olid jälle sajandat korda diivanikatte maha kiskunud, võtsin selle nördinult üles ja tõmbasin endale pähe, nagu suure pearäti või loori nii, et see langes mu seljalt ja külgedelt alla. Mõlemad lapsed jäid mind suurte silmadega vaatama. Ja siis ütles Liisu: "Sajandi aamastus" ja hele naer. Liisu on ilmselgelt Vanaema juures liiga palju Sajandi Armastust näinud. Ja noh, ei saa salata, ka ise veedan laupäeva õhtu teleka ees, sest kohati on see täitsa põnev. Aga mis põhiline, nalja peab saama!

XOXX

Kuidas Liisu käis Marti jooksmas...

See juhtus juba nädal tagasi, kui käisime lastega väljas. Hommikul oli Liisu joonistamisega veidi hoogu sattunud ja sirgeldas oma põsed pastakaga ära. Kuna õue minekuga läks kiireks, siis jäid põsed puhastamata. Mis sest ikka, lapsed on lapsed. Peale mängukal käimist hüppasime ka Saialille pagarist läbi, et nädalavahetusel veidi maiustada. Käime seal tihti (ilmselt liigagi tihti) ja müüjatädi juba tunneb meid hästi ning on alati lahke ja sõbralik.
Sisse astudes hakkas Liisu müüjatädile jutustama õhupallist, mis tal ära lendas (see oli juba suvel) aga müüjatädi imestas ikkagi ja ütles midagi lohutavat Liisule.
Siis küsis müüjatädi lõbusasti Liisult: "Aga miks sul põsed on ära joonistatud, Mardipäev veel alles tuleb?"
Ütlesin, et Liisu juba harjutab oma etteastet ja saime kõik mõnusasti naerda.

XOXX