Let's enjoy life...

Pampampampaaaa... Olen kotona. Viimased päevad Soomes olid ilusad. Olime kodus, käisime sõprade juures ja nautisime veel ilusaid hetki. Mai tea, ei oskagi sellest kirjutada. Asjade pakkimise jätsin alles viimasele päevale. Võib-olla teadlikult. Al rääkis mulle koguaeg laupäeval, et täna on alles reede ja sa pead alles homme ära minema. Ja homme oleks ta mulle sama juttu rääkinud. Aga pakkida tuli, minna tuli. Saime terve päeva koos veeta. Jalutasime. Nägime veel sõpru. Peter ütles, et ma pean raudselt ta peole tulema täna õhtul ja ma ütlesin talle, et mind pole enam siin siis... Siis teatas Ruts, et nad jõuavad Raineriga päris hilja. Jõudsitki. Seega saime Al'iga käia veel kõrval majas peol, mille Peter lihtsalt lambist korraldas. Üüris ruumi, orgunnis tümmi ja võimu, tegi söögi ja ladus külmkapi alksi täis ja pani suure kuulutuse välja, et kõik tuleks. Rahvast tuligi mutkui juurde. Tantsisime Al'iga ja tundsime kõigest rõõmu. Ja kui Rutsi kõne tuli, ütlesin veel paarile sõbrale head aega ja läksime. Tõstsin oma raske kohvri autosse niikaua kui purjus Rainer uuris Al'ilt kui pikk ta on ja lõi taga nukke kokku. Viimased kallistused. Ja siis veel ühed. Ja veel ühed. Istusin autosse ja hakkasime sõitma. Al saatis mulle õhusuudluse. Lehvitasin talle, kuid nüüd mõtlen, et kas ta läbi toonklaasi seda üldse nägigi. Lubasin, et ei hakka nutma ja ei hakanud ka. Ja ega too hetk päris kohale ei jõudnudki, et ma koju lähen, sest siis veel ei läinud ka. Ja loomulikult ei saagi nutta, kui Rainer tõstis oma jala üles ja tal olid jalas Rutsi väga väga kõrge kontsaga saapad. On mees. Ta oli neid terve õhtu kandnud. Sõitsime mökille (ehk siis majakesse, mis neil üüritud oli), mis asus Oksala saarel, meie omal üksikul saarel, kus suvel viis nädalat veetsin. Päris tore äratundmisrõõm tuli nendel teedel sõites jälle. Raunts oli varem hoiatanud, et kõva pidu käib ja et ma ruttu tuleks Bussikuuskit mängima. Astusin sisse ja esimese asjana näen Katsi diivanil magamas kauss kõrval. Kedagi teist näha ei olnud. Ülevalt hõikas Raunts tsau. Kaddi ja Ints olid ka siruli voodites ja kell oli alles üksteist õhtul. Nagu selgus siis olid nad juba kella kaheteistkümnest päeval bussikuuskit mänginud. See seletas kõik. Kats oli selg ees trepist alla lennanud nii, et pea tegi igal astmel tõnks tõnks tõnks. See seletas ka seda, et Raineril oli killerkontsad jalas terve õhtu. Kuna enamus olid audis, siis mingit bussikuuskit loomulikult ei tulnud. Õnneks. Istusime Rutsi, Raineri ja Rauntsiga veel veits laua taga, sõime ja jõin ühe sinebrychoffi ära. Ja kuna hommikul vara oli äratus, siis läksime kõik peagi vooditesse ära. Aga magada ma too öö ei saanud. Kohe üldse mitte. Siplesin ja keerlesin. Al helistas veel öösel aga ma ei saanud väga rääkida, ei tahtnud teisi üles ajada. Mingiks ajaks vist uinusin ka ja 6.30 peksis äratus ülesse. 7.15 olime kõik autos ja asusime Helsingi poole teele. Jep... Siis ikka jõudis kohale, et ei, ma ei lähegi täna Jyväskylla tagasi, vaid hoopis Eestisse. Enamus magasid terve tee. Minul endiselt und ei tulnud. Sadam, laev. Poisid magasid laevas, mina jälle magada ei saanud ja jõlkusin niisama ringi ja vaatasin kuidas soomlased karaoket laulavad. Eestis tervitas meid päikesepaiste ja soe ilm. Jalutasin ilma nautides kesklinna. Bussikas joppas megahästi ja sain kohe bussile, kuigi oli suur kahtlus kas kohti üldse on. Bussis vist suikusin pool tundi aga ilmselt rohkem ka mitte, sest buss oli täis ja kitsas oli. Tartus astusin maha ja kohe järgmisele bussile ja oma kodukülas ma olingi. Jalutasin õhtupäikses koju, roosa kohver taga veeremas. Jep, kodu. Miski muutunud ei olnud.
Esimesed päevad olin kodus, sõbrannadega ja venna juures, hoidsin lapsi. Need lapsed on küll lihtsalt imetoredad ja toovad alati naeratuse näole. Vennaga olid suhted algul veits pingelised, mis tegi südamele kohe eriti haiget. Minu oma vend. Kellegi teise vastuseis ei teeks mulle nii palju haiget. Aga ilmselt olin tema suhtes ka veits mõtlematu olnud. Ja need esimesed päevad valasin päris palju pisaraid. Ja siis töö-ööd. Algul oli päris tore jälle tööl olla ja kõiki näha ja kõik uurisid mis kus kuidas on. Uusi nägusid on tööl nii palju. Aga vaevalt sai natuke tööd tehtud kui kõik oli jälle endine. "Oi, kas teie tulete ka meiega tantsima?". Ei ma teen tööd ja kui ei teeks, ikka ei tuleks. "Kas naisi ka sees on? Kui ei ole, siis peate teie tulema". Hahahaaaa, koomikud ma ütlen. Või siis "Miks mind feissbuugi listis ei ole? Mimõttes? Peab olema!". Mhmh... peab ikka kiirelt midagi muud leidma. Ainukesed normaalsed ongi töökaaslased. Paaril päeval käis OB koos paari oma soomlasest sõbraga ka peol. Kännissa kännissa oli OB. Puhus muga ainult Suomeksi. Ja üllatus üllatus, ma sain väga hästi aru ja oskasin isegi paari sõnaliste lausetega vastata ka. Winning! Paari nädalane praktika oli hästi mõjunud. "Sano Janelle, että join vain kaksi kalja!". Mhmh OB, ütlen su naisele, et sa jõid ainult kaks õlut.
Pühapäeval käisin kirikus. Kuigi sain vaid viis tundi magada, olin päris ergas. Ilmselt seetõttu, et suvel oli harjutatud vähe magamist. Teenistuse viisid läbi kogudese noortekogu. Bänd mängis nii lahedasti ja Tiidrek Nurme pidas jutlust. Kõik see puudutas hinge ja väga õige koha pealt. Päev oli jälle väga ilus ja soe. Õhtul läksime Vennakese juurde. Tahtsime veits õunu tuua koju aga lõpuks läks ikka nii, et tegime grilli, jõime natuke veini ja tsillisime niisama. Suve viimane grill ilmselt. Ja nüüd on ametlikult sügis ka. Kõik on uus septembrikuus? Eks näeb, mida need sügistuuled toovad...

Hitisoovitus: mõtlesin, et ei saa hitisoovitust teha, sest viimasel ajal kuulan aint Red Hot Chili Peppersit ja kaua ma nende lugusid siin ikka soovitan. Nigeeria poiste lugusid kuulan ka aga neid olen ka siia juba soovitanud. Siis meenus Soomest ja suvest üks lugu, mis sobib selle postituse juurde ülihästi:

XOXX