Kolmas kuu...

Täpselt kolm kuud tagasi, kui suur osa eestlasi põdes suuremat või väiksemat sorti pohmelli, olime meie Rattahulluga haiglas ja imetlesime oma uhiuut vastsündinud beebit. See päev ei lähe kunagi meelest.

Vasakpoolne pilt on tehtud umbes kolm tundi peale Liisu sündi, kui ta oli teki sisse mähitud ja esimest korda issi süles. Parempoolne pilt on tehtud Liisu esimesel elupäeval, umbes 12 tundi peale sündi.
Tänaseks on meie Liisu nii suureks ja tubliks kasvanud.

Näiteks seda punast kleiti kunagi ostes kujutasin ma vaimusilmas ette, kuidas sellega saaks minna mõnele jõulupeole uhkeldama. Hea on, et ma vahepeal kappi revideerin, sest kolme kuu minisünna on suht viimane hetk seda selga panna, kuna kleit on üsna minikas juba.
Kuu on möödunud suure päevakava harjutamisega (mille plussidest ja miinustest pole ma ikka veel jõudnud kirjutada). Üldjoontes on see läinud tõusude ja mõõnadega aga tänaseks võib öelda, et tänu sellele oleme saanud teha pikki pikki jalutuskäike, emmel on kodu korras, toimetused tehtud ja Liisu on hea ja rahulik laps. Gaasid veel ikka kimbutasid ja siis tegigi Liisu kõige suuremat kisa.
Selle kuu jooksul on Liisu käed "avanenud". Kõik, mis sõrmede vahele jääb, sellest haaratakse kõvasti kinni. Olgu see siis mõni mänguasi, tekk, tema enda riided või paljad kintsud, emme juuksed või kõrvarõngad. Mõningad neist pistab ta ka kohe suhu. Kõige rohkem meeldib talle suhu pista enda sõrmi ja käsi ja seda olenemata sellest, kas kõht on tühi või täis. Iga päev käib mäng "Mitu sõrme mulle suhu mahub". Vahel üritab ta isiklikku rekordit teha ja enda kaks rusikat korraga suhu panna. Siiani see veel õnnestunud pole aga tundub, et ta ei anna alla.
Liisu keerab edukalt iseseisvalt seljalt külje peale. Kui mänguasjadega meelitada ja natuke kaasa aidata, keerab ta küljelt ka kõhu peale. Mõnel korral on ta ennast kõhuli asendist lükanud ka selja peale või siis on lihtsalt käsi ära väsinud ja "alt ära kadunud".
Pead hoiab Liisu korralikult ja enam seda tema tõstmisel toetama ei pea. Ta vaatab agaralt ringi, jälgib inimeste liikumist ja püüab hääle järgi asjade asukohta tabada.
Oma beebijuttu jutustab Liisu koguaeg, vahele kilkab ja kui emme eriti lolli mängib, siis tuleb naer ka häälega. Tänu sellele on lapse söötmine muutunud üheks suureks tralliks. Kui esimene nälg on mõne minutiga kustutatud, siis hakkab Liisu ringi vaatama või vaatab ainiti mulle otsa ja naeratab ja puristab koos tatiga juttu suust välja. Söömine käib meil toa kõige igavamas nurgas, kus on ainult valged seinad ja peaks nagu saama söömisele keskenduda aga ei. Ja siis jända selle lapse meelitamisega ja oota, kuni ta on oma jutud ära rääkinud.
Mänguasjadest eelistab ta hetkel pehmet raamatut ja lemmiktädide kingitud rippuvat nukku, kelle käe otsas ripuvad plastikrõngad, mida on eriti mõnus suhu pista koguaeg. Peeglit võib ka Liisu pikalt pikalt jõllitada.
Oh, ma ei teagi, mida erilist veel välja tuua. Iga päev saame naerda ja lollitada Tipphetkedest olen ikka jooksvalt teada andnud siin.
Meie Rõõmurulli sünna puhul ostsin täna Rõõmurulli kooki. Kuna issi on endiselt pikal komandeeringul, siis sõi emme selle suures osas üksi ära. Maitses küll hästi ja õnneks oli see pisike kook. Peale seda jalutasime jälle umbes 13 kilomeetrit ja jõudsime otsaga linna välja. Liisu ainult magas terve aja oma lambakostüümis ja lambanaha sees.
Loodame, et gaasivalud võime lõplikult unustada, sest viimased päevad puuksutab Liisu väga ilusti, ilma vaevata. Järgmisena on oodata hammaste tuleku valu. Loodan, et praegu veel tähendab pidev asjade närimine Liisu jaoks maailma avastamist ja tundma õppimist ja mitte sügelevaid igemeid, kust tahavad hambad välja tulla. Aga nagu ikka, eks saame näha.
Neljas kuu, bring it on!

XOXX