The feeling of accomplishment...

Istun diivanil, vaatan AK-d, joon piparmündi teed ja söön rummipalli, mis lihtsalt on mu lemmikud läbi aegade (ja peaaegu ei hooli sellest, et õhtune rummipall kaalulangusele kaasa ei aita ning karbi peal on kirjas mitu mitu suurt E-tähte). Kuulan, kuidas mu tütar teises toas oma voodis juba kella seitsmest saati rahulikult nohiseb ja mõtlen, et täitsa tore päev on olnud. Tore päev on sellepärast olnud, et päike paistis, kärutasime, pesin jope ära, mida ammmmuuuu plaanisin teha ja kõige rohkem sellepärast, et Liisu on nii tubli, et on õppinud ennast keerama igate pidi.
Märgid näitasid juba varem, et ilmselt palju aega enam ei lähe, kui Liisu keeramise nipid selgeks saab. Igapäevasel võimlemisel aitasin tal vaikselt kaasa keeramisele ja aitasin tal kõhuli siputada ennast. Samuti korjasin ühelt tegelustekilt kaared pealt ära ja panin mänguasjad ta kõrvale, et mänguasjad ei ripuks tema kohal, vaid ta peaks nende kätte saamiseks küljele keerama. Seda, kuna ta küljele hakkas keerama, ma täpselt ei mäletagi, sest see tundus kuidagi nii loomulik. Paar päeva tagasi, kui Liisu öösel söömiseks ärkas, läksin käisin enne veel köögis vett joomas, et siis teda söötma hakata. Kui voodi juurde tagasi jõudsin oli Liisu kõhuli. Kuna ta magab külili, siis seda katset ma arvesse ei võtnud. Eile panin ta mängutekile mängima ja ta keeras ennast selja pealt kõhu peale aga käsi jäi risti kõhu alla ja siis ta päris ilusti ei saanud ringi vaadata. Nii et ka seda katset ma päris õnnestunuks ei lugenud. Sättisin tal käe ilusti ja läksin veidikeseks kööki ning kui tagasi tulin, oli Liisu hoopis selili. Voodi peal oli ta nii varem ka keeranud aga kõva põranda peal mitte. "Tubli tüdruk!" mõtlesin.
Täna hommikul putru keetes nunnutas samal ajal Vanaema Liisut teises toas põrandal ja üks hetk hõikas Vanaema, et Liisu keeras ise kõhuli. Läksin vaatama ja olin täitsa kindel, et tal on käsi kõhu all risti jälle. Kuid ei, käsi oli täitsa ilusti. Küsisin veel Vanaemalt kahtlustavalt, et kas ta sättis kätt, mille peale ta vastas, et ta pole Liisut puutunud. Päeval nägin ka ise mitmel korral, kuidas Liisu voodis, mähkimislaual ja tegelustekil mutkui küljelt kõhu peale proovis pusida, kuid päris lõpuni see ikka ei õnnestunud. Ega ma selles suhtes kurb ei olnud, sest kõigel on oma aeg. Üht mitte õnnestunud katset saab näiteks siin näha: https://www.youtube.com/watch?v=p-8vZKYc_Lo&feature=youtu.be .
See oma aeg tuli aga üsna ruttu, kui õhtu poole ta jälle põrandale teki peale panin ja ise midagi arvutis tegema tulin. Silmanurgast nägin, kuidas Liisu pusis jälle ja üks hetk hopsti oli ta kõhu peal. Pusis natuke veel ja sai käe ka kõhu alt kätte. Sellel hetkel olin ma küll nii suurt uhkust täis, kui üks emme saab olla. Läksin ise ka Liisu juurde kõhutama ja Liisu vaatas mulle laia naeratusega otsa. Ilmselgelt oli ta ise ka rahul (ok, ilmselt oli niisama rõõmus emme nägu nähes, aga ikkagi). See õnnestunud katse juhtus muidugi siis, kui emme ei püüdnud kaameraga salaja filmida. Aga igatahes nüüd on see siis juhtunud ja Liisu on jälle ühe verstapostini jõudnud. Palju õnne, tubli tüdruk!
Lisaks oli täna ka see tore, et tegin üle pika aja söögiks midagi muud peale makaronidhakklihaga, kanafileeahjus, tatarpihviga või mõni muu kiirelt valmiv toit. Tegin hoopis ühe pasta sealiha ja tomatitega kooreses kastmes. Ja kuna see juhtus tõesti üle pika aja, siis tegin tõestuseks pilti ka.

Nüüd mul on kolmeks päevaks söök olemas. Kurb on ainult see, et juba mõne tunni pärast ei olnud koorene kaste enam nii koorene ja pigem kuivas makaronide külge ära. Ehk soojendades läheb asi ikka paremaks.
Ja et see pikk postitus veel pikemaks ajada, siis siia lõppu üks ilus tabatud hetk.

XOXX