Suured ja väikesed...

Linn kinkis meile peale hõbelusika ka ühe pildi sellelt ürituselt, kus me kõik kolmekesi koos linnapeaga poseerime. Eile hoidsin ma vahelduseks enda lapsele ka suuremaid lapsi, ehk siis Krissut (7a) ja Karli (5a). Kui Karl oli Rattahulluga keldris suuski määrimas, siis näitasin Krissule eelpool mainitud pilti ja ta teadis kohe nimetada meie linnapead nimepidi. Olin üsna üllatunud, sest praegune linnapea ei ole väga kaua ametis olnud, kuid Krissu oli juba enne kooli minekut rühmaga "Kellatorni majas" külas käinud. Hiljem tuli ka Karl tuppa ja näitasin temalegi seda pilti ning küsisin, kes kõik pildi peal on. Karl hakkas püüdlikult lugema: "Sina, Rattahull, Liisu, Toomas Hendrik Ilves". Ja hele naer tuli mulle peale. Kes see teine ülikonnas, prillidega ja suure ametiketiga mees ikka olla võiks, kui mitte president. Muidugi seletasin talle ära, et meie linnas on ka üks selline onu, aga siiani tuleb sellele vastusele mõeldes naer peale.
Muidu võiks öelda, et mida suuremad lapsed, seda kergem. Kuid nendega on omad raskused ja väljakutsed, eriti kui neid on rohkem kui üks, neil on palju rääkida ja nad tahavad kõike teha ning nad mõlemad võitlevad kas teadlikult või alateadlikult sinu tähelepanu pärast. Siis on tükk tegemist, et mõelda, mis oleks sobilikud mängud nendega koos mängimiseks, mis neid mõlemat huvitaks ning kus nad saaks mõlemad võrdselt osa võtta. Ja kui üks mäng saab mängitud, siis on vaja midagi muud mängida, sest igavuses lapsed muutuvad virilaks ja hakkavad ise tegevust otsima ning tihtipeale on need tegevused sellised, mis lubatud ei ole ning toovad kaasa pahandusi. Kuigi ma polnud Krissut ja Karli päris tükk aega koos hoidnud, siis oli mul see selgelt meeles ning olin juba varasemalt valmis mõelnud tegevused nende jaoks ja tegelikult läks õhtu kenasti. Kui lapsed olid läinud, tõdesin Rattahullule, et nendega peab ikka koguaeg tegelema. Seepeale ta noogutas nõustuvalt ja pööritas silmi ning ütles: "Ma ei ole selleks veel valmis..." ja me mõlemad hakkasime naerma.
Selline tore vaade tulevikku. Et ühest küljest läheb ju kergemaks ning teisest küljest jälle raskemaks. Ja on vist mingi ütluski, et väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed suured mured. Eks saab näha...

XOXX