Páginas

Esimene aastapäev...

Nädalavahetusel saime Rattahulluga tähistada esimest korda elus oma pulma aastapäeva. Kuidas siis seda teha? Mõtlesime, et see peaks olema ikka midagi romantilist ja erilist ja hõlmaks palju musitamist ja nunnutamist ja küünlavalgel istumist ja söömist ja muid selliseid asju. Tähtpäeva lähenedes vaatasime hotellide ja spaade pakkumisi. Igasuguseid toredaid asju saab teha: duaalprotseduure, romantilisi õhtusööke, eksursioone loodusesse jnejne. Meie aga ei ole duo vaid trio. Seega tundus mingi spa külastus üsna mõtetu, kui üks käib protseduuris ja teine vaatab last ja vastupidi. Järgmisena mõtlesime siis kuskile viisakasse kohta sööma minna. Aga üks meie triost on selline väike vandersell, kes ühe koha peal kaua ei viitsi istuda ja parema meelega roomaks mööda restorani põrandat ringi. See aga ei ole minu ettekujutus mõnusast õhtusöögist, kus tõenäoliselt süüa eriti ei saakski (vähemalt mitte mõlemad korraga vist). Kuna Vanaema oli tööl, siis ei olnud ka varianti, et Liisu kellelegi nii pikaks hoida jätta, et neid asju kahekesi teha. Järgmine variant oli mingisugune väljasõit. Kuskile väga kaugele ei tahtnud mina sõita, kuna kui ööbimist ei ole, siis see oleks lihtsalt palju palju mõttetut autosõitu ühe päeva jooksul. Talvel nii väikse lapsega kaua väljas ka ei tsilli, sest ise ta ei liigu ja siis oleks olnud variant vaid tema lõunaune ajal mingi jalutuskäik teha. Aga ainult selleks kuskile kaugele sõita ja maksta raha lihtsalt selleks, et magada kuskil mujal kui kodus, ei olnud ka meie meelest mõtekas. Eks ma ilmselt mõtlesin mingid asjad keerulisemaks ka, kui nad võib-olla oleks olnud aga lihtsalt ei tahtnud, et peaks terve päev stressama, et kus ja kuna laps sööb ja magab ja kus saab mähkmeid vahetada või kas kõik need tegevused tuleb kuskil tee ääres autos teha.
Aastapäev mutkui lähenes aga mingeid kindlaid plaane ei olnudki. Kindel oli vaid see, et me ei tahtnud veeta seda päeva nagu iga teist. Üldiselt on meile Rattahulluga ikka meeldinud mingeid väljasõite teha Eestimaa pisikestesse huvitavatesse kohtadesse. Lisaks meeldib Rattahullule igasugustes tornides turnida ja nii ta otsis meile välja ühe vaatetorni, kuhu siis otsustasime väikse väljasõidu teha. GPS viis meid kohale aga mingit torni küll näha ei olnud, kuigi kaart näitas, et see peaks veidi eemal olema. Küll aga nägime matkaradade algust ja mingit infostendi aga sealt oli vaatetorniga tähistatud koht ära rebitud ning täpselt me ei teadnudki, kui kaugele see siis jääb. Aga Rattahull ütles, et no hakkame minema siit matkarada pidi. Hääküll, metsa all jalutamise vastu ei ole mul midagi. Rada aga kulges aina künkast pikalt üles ja jälle pikalt alla ning peagi lugesime infotahvlitelt, et tegemist on mõhnastikuga. Kaheksa kilone laps süles andis ikka vantsida libeda lumega neid mõhnasid pidi.

Liisu oli üsna khuul koguaeg. Erilist rõõmu või ärevust ta üles ei näidanud ja pigem tundus, et ta päris hästi ei saanud aru, miks oli ümberringi kõik valge ja puid täis (ja muidugi ei saa ta ka hästi aru, mis need puud üldse on). Pika vantsimise peale jõudsime lõpuks tornini ja ronisime kõik üles. 




Torn oli minu jaoks liiga kõrge ja tuul tugev, seega tulime üsna ruttu alla. Kuna me tagasi ei tahtnud seda pikka matkarada mööda minna ja Rattahullu geps näitas, et auto juurde pääseb ka otsemat teed pidi, siis otsustasime lõigata. Sattusime Tartu Maratoni rajale ja sealt kuskile suht suvalt metsa alla.
Kohati oli mets üsna tihe ja turnisime küngastest üles ja alla jälle. Rattahull tahtis ikka jube otse minna ja mina mutkui üritasin mingit matkaraja otsa kätte leida. Rattahull hakkas siis mingeid "Seenelkäigu" nalju tegema ja "Viivi" hüüdma, mis mulle tollel hetkel eriti lõbus ei tundunud. Mina tegelikult olingi juba päris segaduses kohati aga mu abikaasa juhtis meid metsast välja ja auto juurde tagasi. Korraks tornis käimine kujunes korralikuks tunniajaseks metsamatkaks kaheksa kilose kandamiga. Liisu jaoks oli see kõik kas niivõrd igav või värske õhk nii väsitav aga igal juhul jäi ta veidi enne autoni jõudmist lihtsalt sülle magama.
Sõitsime linna ja haarasime Siiriusest ühe suure pitsa ja Kellukese ja tulime koju tühja kõhtu täitma. Trepist üles tulles oli meil mõlemal sada asja käes ja täpselt enne korteri ust kukkus pitsakarbist kaks pitsalõiku pläraki trepikoja põrandale. Aga ei olnud hullu. Toas panime oma pulmaküünla põlema, nagu kord ja kohus igal pulma aastapäeval ette näeb ja siis avastasime, et me ei olnud isegi shampuse peale jõudnud mõelda. Kodus leidus mingit muud alkoholi ka ja napsust me üleüldse väga ei hooli aga shampusepokaali oleks abikaasaga kokku löönud küll. Leppisime limonaadiga, sõime oma pidusööki ja muljetasime oma matka üle, mis siis tundus ikka nii naljakas juba ja samas täiesti meielik.
Seega küünlavalgus oli, söömist oli, talvine metsaalune oli kohati üsna romantiline, nunnutasime oma tibu ja eriline oli see päev kohe kindlasti. Nii et kõik aastapäeva tähistamise kriteeriumid olid täidetud. Ainult musitada ei saanud, sest Rattahullul oli ohatis, sest alati kui ühel on, tuleb pärast teisel ka, kuigi me kohe esimeste sümptomite ilmnemisel loobume igasugusest musitamisest. Aga polnud hullu. Nii nagu polnud hullu ka aasta tagasi, kui meie pulmapäeval mõni asi veidi nässu läks. Polnud hullu, et mu meikar arvas, et tal on rohkem aega, kui tegelikult oli. Polnud hullu, et sellepärast oleks ma peaaegu registreerimisele ehk oma enda pulma hiljaks jäänud. Polnud hullu, et jooksin salongist välja ja põhimõtteliselt ei jõudnud peeglissegi vaadata. Polnud hullu, et just tollel päeval sadas muidu lumevaesel talvel kõige rohkem lund üldse ja ma oleks oma kingakestega käna käinud. Polnud hullu, et peopaika jõudes avastasime, et laud on hoopis teise kujuga, kui kokku lepitud sai. Polnud hullu, et tänu sellele olid kohakaartidega inimesed täiesti valesti istuma paigutatud. Polnud hullu, et kokale oli öeldud vale kellaaeg pearoa serveerimiseks ja kõik külalised ootasid seda tund aega ja nosisid külma lauda. Polnud hullu, et tänu sellele tuli käigu pealt ümber mõelda see vähene programm, mis meil oli. Kuigi siit loetelust võib jääda mulje, et kõik, mis sai nässu minna, ka nässu läks, kuid tegelikult ei olnudki sellest kõigest mitte midagi hullu ja isegi tollel hetkel meie päeva ei rikkunud. Sest meie jaoks oli see päev väga ilus ja meeldejääv ja vähemalt tundus, et ka teistel oli tore. Ning see ju ongi põhiline. Nii et kui mõni tulevane pruut satub seda postitust lugema, siis no worries! Ei olegi hullu, kui mõned asjad pulmas ei lähe nii, nagu teie olete planeerinud. Kui just mõni suur (loodus)õnnetus ei juhtu, siis pulmad pidamata ei jää ning ainuüksi nende "jah"-sõnade ütlemine teeb selle päeva eriliseks ja meelde jääb nagunii kõik hea.

Mingeid põhjapanevaid tarkuseteri abielust ma siin välja tooma ei hakka, sest need tulevad ilmselt alles pikkade aastate pärast. Eks see esimene aasta on ikka nagu kõik "esimesed" asjad. Kõik on uus ja ilus ja siiski alles tundmatu. Meie esimese abielu aasta kohta oskan lihtsalt öelda, et see on olnud ilus ning abielus on väga hea olla!

XOXX

4 arvamust:

Leila L.

Väga vahva lugemine oli. :)
Palju, palju õnne teile!

Merka

Aitäh :)

Liisa

Minu poolt ka hilinenud õnnesoovid! :)

Merka

Täname täname :)