Kuidas paigutada sada eurot...?

Täna oli ilus ilm eksole ja nii väga tahtsin Liisuga välja minna. Vaatasin ja arutlesin, et kas minna enne und või pärast und või enne und ja siis veel uni ka õues jalutada. Mõtlesin, et käime siis ikka kohe ära ja vaatab kaua oleme. Jõudsime mänguväljakule ja lasin Liisu vudama. Kraapis muru ja uudistas oksakesi maas. Siis vabanes kiik ja vaatasin, et kasutan juhust, äkki muidu tuleb mingi beebide hord, kes kõik kiikuda tahavad. Kiigutasin Liisut siis rõõmsalt. Siis tuli nurga tagant lastekamp, kellel oli pisike koerake ja muidugi läks Liisu nii ekstaasi, et kiigus enam olla ei tahtnud. Lapsed läksid koeraga suht ruttu edasi ja mõtlesin, et lähme siis sinna turnimismaja juurde tagasi. Vaatasin, et üks hea nurgake on seal kuhu Liisu seisma panna nii, et ta saaks kinni ka hoida kuskilt. Hakkasin kummarduma, et last sülest maha panna ja kolaki! Mingi salapärane raudpost oli põiki pandud nii, et ma seda muidu ei näinud aga väheke kummardudes oli see täpselt silmade kõrgusel. Järgmisel hetkel nägin kuidas mu prillid juppidena maha kukkusid. Hakkasin neid siis sealt maast otsima, viimase hetkeni lootes, et äkki ma nägin valesti ja need ei läinud ikka katki. Noh, läksid ikka küll, kolmeks jupiks lausa. Vaatasin, et egas midagi, tuleb uued prillid siis osta ja olin ühteaegu kurb ja ka vihane enda peale. Siis hakkasin enda nägu ka katsuma ja kuidagi oli mul õnnestunud korralik muhk otsa ette saada ja põse pealt oli natuke verine ka. Pffff. Ja lisaks ei näinud ma eriti kaugemale kui oma nina ette. Kuna olime suht äsja tulnud ja Liisu oli väga ametis, siis ei tahtnud nagu kohe ära ka minna. Olin siis natuke aega ninapidi Liisul juures, et veidigi näha, et ta väga palju liiva ja kive ei sööks.
Aga niimoodi ikka olla ei saanud, sest ma olen suht pime. Helistasin Rattahullule, et äkki on too vahepeal koju tulnud. Minu õnneks sõitis ta kodu poole just ja tõi mulle kodust ühed mu vanad prillid. Aga no need on veits nõrgemad, raam väsinud ja veninud ja üldse oli naljaks nendega olla. Liisu oli saanud juba ukerdada ka parasjagu ja tulime siis ikka koju ära. Kodus panin läätsed ja oli jälle inimese tunne. Hakkasin siis oma kildudeks lennanud prille uurima ja tuli välja, et kuna mul on kruviraam, siis olid tükid nii, et oli parem prillisang, mille küljes oli klaasijupp, siis üks eraldi klaasijupp ja siis oli vasak prillisang, mille küljes terve vasak klaas ja ninakaar ja osa paremast klaasist. Ehk siis põhimõtteliselt oli katki ainult parem klaas. Ja seda tänu sellele, et mul oli kruviraam! Oleks tavaline raam olnud, siis oleks ilmselt raam ka pooleks või kõver olnud. Aga kuna raami osad olid mul terved, siis lippasin ruttu prillipoodi, sest loogika ütles, et peaks ju saama lihtsalt uued klaasid paigaldada. Saabki! Kaks klaasi läheb koos soodustusega maksma 96 eurot ja sendid veel peale. Ühte klaasi ei soovitanud müüja vahetada, sest pidavat eri varjundiga jääma, kuna vana on juba tuhmunud ja mis kõik veel. Korra hakkasin mõtlema, et selle raha eest saaks juba mingid uued soodsa raamiga prillid. Samas uute prillide puhul läheks klaasid ikkagi suht kalliks, kuna mul on suht suur miinus ja siis lasen alati topelt õhendatud klaasid panna, et ma pudelipõhjadega ringi ei käiks. Kui need praegused prillid said umbes poolteist aastat tagasi valitud, siis tööandja kompenseeris ja siis sai valitud huippu kallid raamid ja klaasid. Või noh, toona ei tahtnud ma väga silmapaistvaid raame ja tahtsin pigem selliseid, mis jääks märkamatumaks ja kruviraamiga prillid on selleks kõige paremad. Kruviraam aga iseenesest on juba üldjuhul kallim. Ja mulle tõesti meeldivad mu praegused prillid nii, et jäin ikka nende juurde. Uue nädala algul saab juba kätte.
Aga no ausalt, enda peale olen vihane küll. Nagu mul ei oleks praegu oma korteri remondi ja sisustamise ajal raha mitte kuskile mujale panna! Ainult miljon asja oskan mõelda, mille jaoks seda raha oleks vaja olnud. Aga ega ma ju ei oleks saanud seda kuidagi ette ka näha ja võin ju ainult mõelda, et ehk oleks pidanud peale Liisu und välja minema, nagu algul plaanisin. Aga kes teab, võib-olla oleksin siis kivi otsa koperdanud ja näoga asfaldile kukkunud ja prillid oleksid ikka katki läinud.

XOXX