Tuleb siiski öelda, et vähemalt meile tundub küll, et Liisu on juba nii suureks kasvanud. Iga päevaga on näha, kuidas väiksest abitust pambust on saamas mõtlev inimene. Tema tegevustel on mõte ja eesmärk, ta oskab väljendada rõõmu ja eriliselt hästi ka oma pahameelt, oskab avaldada oma soove ja nentida fakte oma beebijutuga. Oleme siin vahepeal käinud sünnipäevadel ja koosviibimistel ja oleme palju kuulnud, kuidas Liisu kohta öeldakse, et ta on väga jutukas beebi. Ise ma arvasin, et beebid ongi sellised aga tuleb välja, et meie omale lihtsalt meeldibki koguaeg seletada. Iga tegevuse juures tuleb mutkui juttu ka. Rattahulluga mõtleme, et kui ta kunagi rääkima hakkab, siis saab neid "miks"-küsimusi olema ilmselt väga palju, sest ka Liisu issi on vahepeal paras targutaja ja armastab palju rääkida. Päris sõnadest kasutab Liisu endiselt "aitäh" ja "anna". Vahepeal meile tundus, et ta ütles ka "tere", kuid peale paari korda ta rohkem pole seda kasutanud. Vereproovi võtmise ajal vereproovitädi mutkui seletas Liisule, et tädi teeb nüüd seda ja tädi toda ja siis Liisu vaatas talle otsa ja ütles "tädi". Naersime mõlemad, et nüüd on lapsel uus sõna ära õpitud. Samas jälle rohkem pole ta seda öelnud. Võib-olla sellepärast, et me pole rohkem vereproovi andmas käinud. Kuigi ma ütlen tegelikult iga naisolevuse kohta Liisule, et see on tädi. Suhtlemise koha pealt on Liisu hakanud pead raputama. Aga ma ei ole aru saanud, mis kontekstis ta seda kasutab, sest ainult eituse märgiks ta seda minu meelest ei tee. Noh, küll me välja nuputame.
Liisu oskab juba mõnda aega sõrmega osutada. Vahepeal oli tema lemmiktegevus söögitoolis istudes sõrmega igale poole köögis näidata ja öelda mutkui "aitäh" ja ma pidin siis aru saama, et mida ta tahtis. Ühel päeval tõusis Liisu lõunauinakust üles ja hakkas käsi plaksutama. Lihtsalt niisama. See tegevus talle ka väga meeldib vahepeal ja siis ta mutkui lööb käsi kokku.
Asju oskab ka Liisu juba eristada. Näiteks teab ta, mis on pall ja teab, et seda tuleb visata. Kui Liisult küsida "kus on mõmmi?", siis vaatab ta toas ringi, kuni leiab oma beeži mõmmikaru, läheb tema juurde, võtab kätte ja üritab midagi kallistuse laadset teha, sest emme ütleb koguaeg , et "kalli kalli mõmmile". Samuti teab ta hästi, mis on koer. Koer on see, keda me aknast näeme õues ringi kõndivat ja keda emme nimetab "kutsa aua"-ks. Ühel päeval käisime külas ja tegime sõbrannadega ja nende lastega playdate'i. Sõbrannal on selline üsna suurt kasvu koer. Liisu läks kohe hästi ekstaasi teda nähes ja läks kohe juurde ja hakkas katsuma ja karvu kiskuma. Kuna sõbrannal on kaks väikest last, siis on koer näppimisega harjunud ja kui talle see enam ei meeldi, siis ta läheb lihtsalt minema, mitte ei näksa ega haugata. Liisu aga käis (noh roomas ikka) mööda elamist koeral mutkui järel, kuni koer läks voodi peale, kuhu Liisu talle enam järgi ei saanud. Kiisusid Liisu veel ei tea, sest neid tavaliselt aknast ei näe ja ühtegi päriselt lähedalt ta ka näinud pole.
Kui umbes poolteist kuud tagasi Liisu sai kätte mõne raamatu või ajakirja, siis hakkas ta sealt kohe lehti välja rebima ja neid suhu pistma. Nii sai meil päris mitu raamatut kahjustada. Nüüd aga hakkab ta hoopis lehti keerama. Raamatud meeldivad talle väga ja siis ta mutkui lappab neid edasi-tagasi. Lemmikud on "Bioloogia gümnaasiumile: I osa", millest võib täitsa aru saada, sest seal on värvilisi pilte lindudest ja mitokondritest ja siis veel "Sähkömiehen käsikirja 2", kus pole ühtegi pilti, vaid hästi palju teksti ja jooniseid ja valemeid.
Füüsilise arengu koha pealt on Liisu selgeks saanud igasuguse ronimise. Kus vähegi kõrgus lubab, sinna peale ta ronib, olgu selleks voodi, diivan, aknalaud või voodi kõrval olev kummut. Ka pikast trepist oskab Liisu täitsa üles välja minna. Ja siis alles üleval ta avastab, et appi kui kõrgel ta on. Kui kuskile väga kiiret pole, siis oskab ta ka voodi pealt ilusti pepu ees alla tulla. Siiski tuleb veel ette olukordi, kui Liisul on hästi kiire kuskile ja siis ta paneks küll pea ees voodilt alla, nii et päris üksi teda turnima jätta ei saa.
Seista oskab Liisu juba imehästi. Kui ta seisab millegi toel ja tal on vaja kahte kätt, siis ta lihtsalt laseb mõlemad käed lahti ja seisab. Vahel on ta niimoodi seisnud oma 15 sekundit küll ma arvan, kuni lõpuks pepule potsatab või kuskilt kinni haarab. Oma minisünnipäeval tegi ta veel sellist nalja, et istus keset põrandat ja ajas end kahele jalale püsti ilma ühegi toe abita, täitsa ise. Seda juhtus paar korda. Nii, et tasakaalu harjutab ta hoolega. Toe najal tuleb kõndimine juba ammu ilusti välja aga eks see täitsa ise kõndimine vajabki väga head tasakaalu, mille kallal Liisu praegu töötab.
Liisu viimasel minisünnipäeval käisime suvist ilma nautimas mänguväljakul, kus Liisu käis mängimas täitsa esimest korda. Talle meeldis kiikuda ja roomata mööda turnimismaja ja emme pidi siis ümber maja jooksma, et Liisu kuskilt alla ei potsataks. Väga meeldis talle ka lihtsalt liiva peal istuda ja sõrmedega liivas mängida ja eriti meeldis talle väikseid kive suhu panna. Ja üldse nii palju nagu ta on soojade ilmadega maapinnaga tutvust teinud, on talle meeldinud liiva, muru, lehti, oksi, puukoort ja muud sellist maitsta. Kui aeg oli mänguväljakult koju minna ja emme Liisu liivalt ära võttis, järgnes sellele suur kisa, nagu oleks ta sõrmed sahtli vahele jäänud ja näos oli selline ilme, nagu oleks talle maailma suurimat ülekohut tehtud. Sama reaktsioon on ka siis, kui ta vannist välja tõsta. Ei teagi nüüd, kuidas mänguväljakult võimalikult valutult ära tulla või kas sinna üldse minna saab. Aga noh, ega ju minemata ka ei saa jätta.
XOXX
0 arvamust:
Postita kommentaar