Veel üks uus algus...

On Liisu 9-kuuseks saamise hommik. Kuna Rattahull peab täna tööle minema varem, siis ärkame Liisuga alles siis, kui jõuan Rattahullule veel vaid ukse peal head-aega-musi teha. Ütleb veel mulle, et kohvi on laual aga putru ta ei jõudnud täna teha ja et ta ise sõi eilset frikadellisuppi. Potitan, pesen, riietan, söödan Liisu. Sööma peaks. Kuidagi paha on olla. Mõtlen eilsele frikadellisupile ja veel rohkem hakkab halb. Putru ei viitsi ka hakata ainult enda jaoks tegema ja nii tunduvad võikud okei. Paha olemine on ka üle läinud. Kes teab, mis see oli, võib-olla kohvist miskipärast. Läheb nii tunnike mööda ja jälle tunnen, et on paha paha. Püüan sellest mitte välja teha ja läheb jälle üle ära. Saadan Rattahullule tsäti, et täna hommikul on kuidagi kahtlane olla, mille peale ta saadab mulle mõtliku näokese.

***

Järgmine päev. Täiesti tavaline. Käin toidupoes ja apteegis ja ostan igaks juhuks ka ühe testi, et kinnitada või ümber lükata kahtlus, et hommikuse iivelduse põhjuseks on naisi tabav üheksa kuu pikkune "haigus". Rattahull võtab mu kahtlused teatavaks ja ei paista ei hirmu ega rõõmu tundvat.

***

Hommikul kell viis ärkan pissihäda peale. Liisu ja Rattahull magavad. Mõtlen, et teen selle asja ära, kuigi tean, et ükskõik, milline on tulemus, ma ilmselt pärast uinuda ei saa. Vetsus käidud, vajalikud protseduurid tehtud, istun hommikul kell viis köögis laua taga, joon vett ja jälgin kellalt minutite möödumist. Lähen vannituppa, kus näen pulgakest, kuhu on tekkinud kaks triipu. Rõõmupisar tuleb silmanurka, sest kaks päeva olin juba mõelnud, et mida muud see hommikune iiveldus ikka tähendab ja olin jõudnud juba mõttega harjuda. Aga triipe nähes tunnen kuidagi eriliselt rõõmsana end.
Lähen voodisse tagasi. Nagu arvata oli, miljon mõtet on mu peas. Hoolimata püüdlustest, ei õnnestu neid minema ajada. Keeran ühele küljele ja teisele. Rattahull virgub, võtab mu kaissu ja küsib silmi lahti tegemata vaikselt, et kas mul ei tule und. Vastan talle sama vaikselt, et ma olen rase. Rattahull avab silmad ja pöörab näo minu poole: "Päriselt?". Kuid tema hääles pole grammigi hirmu või paanikat. Noogutan ja ta kallistab mind kõvasti, teeb musi ja hakkab tasakesi naerma ja ma ise hakkan ka vaikselt itsitama. Räägime natuke veel, kuidas nad saavad koos kasvada ja mängida ja kuidas ikka mõnda aega on ilmselt kohati päris raske. Niimoodi tulevikule mõeldes isegi veidiks veel uinume, kuni Rattahull peab ärkama, et tööle minna...

XOXX