Jälle see raseda mõistus...

Kuna elame nüüd linnas!, siis olen käinud umbes üle päeviti Liisuga turul. Kahjuks ei ela me turule nii lähedal, et saaks sinna kärutada, muidu saaks ühendada meeldiva kasulikuga. Aga ikkagi on see palju väiksem ettevõtmine, kui enne, kui elasime paar km linnast väljas. Koguaeg arvasin, et see paar km linna sõita on umbes 5 minutit ja üldse vahet pole autoga. Kuid tegelikkuses annab see ikka tunda küll.

Eniveis, kui maasikahooaeg lõpuks pihta hakkas, hakkasin turul käima. Esialgu ostsin kilo või maksimum kaks. Teen igapäev smuutisid endale ja Liisule ja nii ei tahtnud korraga palju osta, sest värsketest marjadest on ikka parem teha. Lisaks meeldib ka Liisule turu sagimise sees ringi kärutada ja eriti tore on, kui emme annab veel pooliku värske kurgi ka kätte. Lisa boonusena langeb maasika hind ju iga päev ning nii sai järjest odavamalt. Ja ma üldse ei hakka praegu rääkima, kuidas ma olen avastanud turu võlud. Värske kraam, odavam hind, sealhulgas ka liha- ja piimatoodetel ja kõik muu selline. Nii, et vahepeal olin siin turul käimisest täiesti vaimustuses.

Eile otsustasin lõpuks sügavkülma ka moosi teha. Ostsin 5 kg maasikaid, sest rohkem käru korvi ei saanud panna ja poleks jõudnud tassida ka ja nagunii oli plaan järgmisel päeval jälle minna ja sama palju veel osta. Kuna päeval Liisuga marju puhastada ei saa, sest ta tahaks koguaeg neid süüa ja nendega mängida, siis nuputasin, et kuhu need panna, nii et laps ei näeks neid ja ei kisaks koguaeg "anna, anna, anna". Külmkappi ei tahtnud panna, ja muud kohta nagu polnudki. Siis vaatasin, et oh, rõdu. Geniaalne! Maasikad värskes õhus ja ei juhtu nendega midagi ja Liisu ka ei näe. Panin kastiga rahumeeli rõdule. Hiljem läksime Liisuga jälle linna peale. Koju jõudes oli Rattahull juba koju jõudnud. Rääkisin talle, kus maasikad on ja ta läks nosis rõdul paar tükki. Kui ta tagasi tuli, küsisin:
"Kuidas maitsesid?"

"Väga head on! Ainult, et ma imestan, et sa julgesid niimoodi lahtiselt rõdule panna. Linnud võivad ju ära süüa..."

Mu silmad läksid õudusest suureks. Kuidas, kuidas ma üldse selle peale ei tulnud, et lahtine marjakast meelitaks ju vabalt linde kohale??? Õnn oli, et ükski lind maasika lõhna polnud tundnud ja kõik oli nii nagu need rõdule pannes. Mind ennast ei olnud kodus ka, nii et ma poleks lindudele peale ka sattunud ja pärast oleks halvemal juhul leidnud vaid kummuli tühja kasti. 

Igal juhul ei suutnud ma jälle ära imestada, kui rumal ma sain olla ja sellise asja peale üldse ei tulnud. Egas midagi, jälle laks käega otsa ette ja järgmine kord luban parem olla.