On sünnipäev tore päev, tore päev...

Liisu õigel sünnipäeva päeval olime me tuttavate juures Võrtsjärve ääres, kuhu olime eelmisel päeval sõitnud, et jaanipäeva puhul tule ääres ja vihma käes istuda. Hommikul toodi Liisule värskeid metsalilli ja kingituseks kiik, lauldi sünnipäevalaulu, söödi meie toodud torti ja tehti veel ise üks uhke tort. Ise arvasin, et asi piirdub lihtsalt meie toodud tordi söömisega aga oli täitsa korralik sünnipäev koos kõige juurde kuuluvaga. Sünnipäeva lauast ei olnud meeles pilti teha. Teised tegid aga ma pole neid pilte veel saanud. Nii, et õigel päeval on meil paar metsa all jalutamise pilti.

Pörast lõunat tulime linna, pakkisime kodus asju lahti ja enam mingit suuremat tähistamist ei teinud. Pealegi olin ma ise eelmisel päeval külmetuse saanud ja vaevlesin kurguvalu ja nohu käes. Siis hoidsimegi hinge kinni, et ei tea kas nüüd jääb Liisu ka haigeks või mitte. Mitu päeva polnud Liisul häda midagi ja lootsin, et ehk ta pääseb. Kuid kolm päeva hiljem, täpselt sellel päeval, kui oli plaanitud Liisu sünnipäeva tähistamine sugulaste ja sõpradega, ärkas Liisu hommikul nina tatine. Olin parasjagu nördinud. Mida siis teha? Sünnipäeva hommikul kõik ära jätta ja helistada külalised läbi, et pidu jääb ära? Ei tahtnud, et sünnipäevale tulevad lapsed nakatuks, sest Liisugi on saanud teiste laste käest varem nohu ja ega siis tagantjärgi mõtled, et oli siis vaja külla minna. Samas mängutuba oli broneeritud, söögid tellitud, kõik orgunnitud ja kaugemad külalised Tallinnast juba teel. Liisul muidu enesetunne oli hea, palavikku polnud, viril ta ka kuidagi polnud, ainult aeg-ajalt tuli ninast tatti. Mõtlesin, et mis seal ikka. Ega Liisu veel teiste lastega päris ei mängi ja ma ei lase teda ninapidi kokku teistega.
Rattahull asjatas hommikul, tõi söögid ja tordi ja läks mängutuba valmis sättima. Mina sättisin kodus Liisu valmis ja jõudsime ilusti veidi enne algust kohale. (Olen ise enda sünnipäevale hiljaks jäänud, nii et poleks midagi imestada olnud, kui oleksime Liisuga hiljaks jäänud). Kuigi on suvi, otsustasin mängutoas sünnipäeva pidada. Esiteks sellepärast, et koos lastega oli kutsutud külalisi päris palju, umbes 40. Oma jah-sõna andis 30 täiskasvanut-last. Kodus oleks sellise rahva võõrustamine üsna kitsas olnud ja kahtlustan, et ka lastel igav hakanud, sest nende jaoks laua ümber istumine eriti põnev pole. Ilmad on meil heitlikud ja enda aeda sellist meil siin linnas pole. Maal küll on, kuid 100 km kaugusele oleks ilmselt paljud külalised tulemata jätnud. Lisaks mõtlesin, et kui aias puuduvad liivakast või liumägi, siis pole nii pisikestel suurt midagi teha ja Liisu oleks mööda muru ringi roomanud ja rohtu ja putukaid söönud. Või siis oleks ta pidanud kellegi süles suurema osa ajast olema, kuid see talle pikalt ei meeldi. Viimaks mõtlesingi, et lapsi oli päris palju tulemas, vanuses paar kuud kuni 8 aastat ning neile on ju tegevust vaja. Kõige selle peale tunduski mängutuba kõige mõistlikum variant. Oleme päris mitmetel mängutoa sünnipäevadel käinud ja üks mängutuba jäi mull silma, kuna seal oli erinevaid tegevusi, ruum avar aga kompaktne, et lapsed oleks silma all, korralik laud ja kööginurk ning mis pealmine, terve mängutuba ainult enda peo tarvis kinni ehk siis ei ole karta, et terve trobikond lapsi veel mängutoas mängib. Jäin ise kohaga väga rahule. Kohapeal oli kõik vajalik olemas, lapsed jooksid ringi ja mängisid ja suuremad said istuda ja jutustada või ka mängida. Enamuse peost toimetas ka Liisu mööda mängutuba ringi ja vahepeal ma isegi ei teadnud, kus ta on. Aga muretsema ei pidanud. Küll sõidutasid teda suuremad lapsed autoga ringi, siis istus Vanaema või mõne tädi süles või toimetas Liisu kuskil mänguasjadega. Ei tulnud tal söömine meelde ega seganud lühikeseks jäänud lõunauni. Vahepeal käisin küll nina pühkimas, kuid õnneks suurt nohu tal polnud. Ja olgu öeldud, et ei tulnud ka. Paar päeva nina jooksis ja siis läks üle ära. Ise põdesin asja palju hullemalt, sest esimestel päevadel olin ikka suht rivist väljas. Nii palju kui uurisin, siis õnneks ükski külaline ka meilt pisikuid ei saanud.
Söögid tellisin Selveri köögist ja kotletid lasin emal teha. Selle kasuks otsustasin jällegi siis, kui nägin, kui palju kutsutuid oli ning ehmatasin ära, et kuna ma sellise rahva jaoks salatit jõuan lõikuda või muid suupisteid teha. Natuke jäi küll kripeldama, et ise ikkagi midagi ei teinud aga kuna olin peole eelnevatel päevadel ka haige, siis isegi tundsin veel kergendust, et ei pidanud tilkuva ninaga ja valutava peaga salatit lõikuma. Tordi tegijaid on ka siin kandis mitmeid. Võimalused on enamikel üsna sarnased ning ka hinnad on täitsa samad. Lõpuks valisin lihtsalt ühe odavamatest, kes tegi mulle sellise tordi nagu ma tahtsin.

Meil oli igal juhul väga tore ja hea meel pärast, et lapse esimest sünnipäeva sai korralikult tähistatud. Said lapsed mängida ja hullata ning sai ise sünnipäeva nautida ja külalistega suhelda (kellega rohkem, kellega kahjuks vähem). Kingitusi saime ka väga toredaid ja praktilisi. Liisu sai igasuguseid lükatavaid ja järelveetavaid mänguasju, raamatuid, mida talle meeldib väga lehitseda, suuri lego klotse paar karpi, millest on hea torne teha, riideid, korraliku laua ja toolide komplekti, söömistarvikuid ja veel igasugu asju, mis mul kohe praegu meelde ei tulegi.

Pilte meil eriti palju ei saanudki, sest fotograafi me spetsiaalselt võtma ei hakanud, ühelegi külalisele konkreetselt seda ülesannet anda ei tahtnud ning Filmija/Pildistaja Onu ei saanud tulla ning Filmija/Pildistaja Tädi keskendus filmimisele ja lubas Liisule väikse video varsti teha. Ise lehvisime suurema ajast ringi ja mõned klõpsud siis said tehtud. Panen siia ka mõne pildikese.

Vaatan praegu, et piltidelt tundub nagu ainult suurte inimeste kohvitamise pidu oleks olnud, aga no lapsed sahmisid ringi lihtsalt koguaeg ja noh eks ikka lapsevanemad ka oma laste järgi, nii et kõiki piltidele ei saanudki.
Igatahes nii meie Liisu esimese eluaasta täitumine tähistatud saigi ja vähemalt meie jaoks oli see küll väga meeleolukas.

XOXX