Elust kõhubeebiga siiani...

Arvestades seda, kuidas ma Liisut oodates siin pidevalt rääkisin, et mis isu mul nüüd on, kui raske ma nüüd olen ja millal ma viimati oksendasin, siis on uus kõhubeebi häbematult vähe tähelepanu siin saanud. Aga lisaks kõhubeebi kasvatamisele, kasvatan ma ka aastast last ning lisaks veel kolisin ja remondin oma uut kodu. Igast teemast võiks vabalt pidada eraldi blogi. Seetõttu mul keerlebki peas koguaeg mitu mitu teemat, millest tahaks kirjutada ja mustandina oli vahepeal kolm postitust pooleli. Aga elu on põnev ja tahab elamist ja alati ei ole seda kirjutamise aeg. Püüan siiski väikse ülevaate teha, kuidas teisel ringil rasedus kulgeb.
Tänaseks on pool rasedust juba täis kantud ning mõned nädalad veel pealegi. Ütlen ausalt, et kui ma Liisut oodates teadsin iga päev täpselt mitu nädalat ja päeva ma parasjagu rase olin olnud, siis sellel korral, kui keegi näiteks küsib mitu nädalat, siis pean korraks järgi mõtlema. Ma ei ütleks, et mul on suva või, et ei pane tähelegi aga lihtsalt kõik ei ole enam NIIIII uus, nagu esimesel korral. Ja lisaks on mul nüüd Liisu, kellele läheb suurem osa mu tähelepanust. Aga ei saa unustada, et rasedused ei ole sugugi ühesugused.
Seekordne esimene kolmandik oli mõnes mõttes raskem, kui eelmine kord. Oksendasin igal hommikul, see polnud minu jaoks midagi uut. Kuid seekord iiveldas suht terve päev. Niipea kui eelmisest söögikorrast oli paar tundi juba möödas, tundsin, kuidas hakkab jälle paha. Eelmisel korral küll seda ei olnud. Mäletan, et kui tööl lõunasöögi liiga hiliseks jätsin, siis hakkas iiveldama ja õhtul enne koju tulekut pidin ka midagi veits näksima, sest kõht oli juba tühjavõitu, aga sellist iga paari tunni tagant iiveldamist mul küll ei olnud. Selles suhtes on hea, et ma kodune olen. Sain igal hetkel endale midagi hamba alla haarata. Samas jälle kõik ei läinud sugugi alla. Mul võis olla eelmisest päevast järgi frikadellisuppi või makarone ja pastakastet aga ma ei suutnud neid süüa, mis sest, et iivelduse tapmiseks sööma pidi. Ja juhtus sedagi, et valmistasin söögiks miskit, mida muidu alati sõin ja kui see valmis sai, siis lõhn ja maitse hakkasid nii vastu, et ei saanudki seda süüa. Sellel perioodil oli külmikus alati sügavkülmutatud pitsasid, sest miskipärast need läksid alati mulle peale, sai kiirelt soojaks lasta ja täitsid ikkagi kõhtu ka. Ainult, et eriti tervislikud need ei ole. Teine asi, mis hästi peale läks, oli tomati-kurgi-hapukoore salat. Vahel toitusin terve päev praktiliselt ainult sellest, sest kõik muu, mis parajasti kodus oli, ajas südame pahaks ja ei läinud alla. Päris kindlasti pidin sööma alati enne kodust lahkumist, sest muidu võis lihtsalt poes, linnas või kärutamas suht halb hakata, kui juhtusin kauemaks jääma. Kuna toitusin sellest, millest juhtus (loe: mis parasjagu sobis ja maitses) ja söögilõhnad olid vastumeelsed, siis pidi Rattahull oma ninaesise eest enamasti ise hoolitsema. Aga ta ei kurtnud kunagi ja hoolitses ka minu eest.
Teine asi, mis kimbutas, oli väsimus. Täiesti tavaline oli see, et Liisu läks kell kaheksa õhtul magama, siis viskasin ise diivanile, et veits niisama olla ja telekat vaadata ja umbes üheksa ajal ma juba magasin seal diivanil. Mõnikord virgusin paari tunni pärast ise ja läksin voodisse edasi magama või ajas Rattahull mu üles, et ma ööd diivanil ei veedaks. Oli päevi, kus ka Liisu lõunaunede ajal magasin ise samuti. Mingi periood oli Liisu siis veel haige ka ja oli hästi sülekas ja viril, siis tundsin koguaeg, et olen nii väsinud ja ei jõua midagi. Nii väsimus, kui ka päev läbi iiveldamine kestsid umbes paar nädalat. Hommikune oksendamine lõppes sellel korral 16-17 nädala paiku, ehk siis isegi paar nädalat varem, kui eelmisel korral.
Peale seda läkski olemine normaalseks. Olin ise aktiivsem ja jõudsin kõike nii nagu tavaliselt. Kärutasin endiselt pikki ringe. Veidi andis tunda see, et füüsiline tegevus väsitas rohkem ära, kui muidu. Näiteks mingi aeg ei jõudnud ma enam Liisut ema juures elades viiendale korrusele tassida ja ise ta ju ei kõndinud. Oli mul süles ja kuskil kolmandal korrusel muutus samm väga aeglaseks ja no lihtsalt ei jõudnud üles minna. Liisu oli siis juba 9 kg kanti. Üldse veidi muretsesin tõstmise pärast, sest Liisu tõstmisest ma ju ei pääsenud kuidagi. Teda oli vaja ju tõsta söögitooli ja voodisse, mähet vahetada ja peput pesta ja kuigi ta liikus siis hoogsalt käpuli ringi, siis ega ta ju ei tulnud alati sinna, kus mul vaja oli. Ämmaemand ja arst ütlesid, et elu läheb edasi ja tõsta tuleb aga ennast püüda ikka säästa ja võimalikult palju tuleks meest rakendada. Noh ja ega siiani elu ongi läinud edasi, Liisut tõstan nii nagu vaja ja endale mitte liiga tehes.
Üks asi, mis seekord on veel teisiti, on igasugused valud kõhus. On täiesti loomulik, et raseduse algul on kõhus tunda pisteid ja torkeid ja valusid, mis peagi mööduvad. Neid tundsin ma ka sellel korral. Kuid lisaks oli mõni õhtu selline, kus kõht lihtsalt valutaski sellist "päevade" moodi valu. Kuigi seda eelmisel korral mul ei olnud, ma siiski ei muretsenud, sest ka see on normaalne. Lisaks lõi aeg-ajalt ka siis kõhtu valu, kui näiteks Liisut võrevoodist välja tõstsin. Ju siis sai liiga äkiline liigutus tehtud ja siis pani see küll mind iga kord muretsema veidi, et kas kõik on endiselt hästi. Mingi aeg ilmnesid ka mingisugused kõhukrambid öösiti. Näiteks öösel külge keerates läks kõht nagu valulikult krampi ja sellest üle saada aitas vaid sügav hingamine ja püüda võimalikult lõdvaks ennast lasta. Esimesel trimestril oli seda tihemini, nüüd on umbes paaril-kolmel korral kuus öösel. Toonused need minu meelest ka ei ole, sest need ei tohiks valulikud olla. Liisut oodates ei olnud mul isegi toonuseid, võib-olla viimasel kuul mõnda üksikut tundsin, kui olin päeval palju kõndinud. Ämmakale ja arstile muret kurtes, ütlesid nad, et see on täitsa loomulik korduva raseduse korral, et emakas mingile ärritajale niimoodi reageerib. Mina arvasin, et teisel korral emakas ei ehmata enam millegi peale, sest ühe korra on ta juba venimise ja kogu protsessi läbi teinud. Aga näed siis.
Sellel korral lõi ka mu raseda kõht oluliselt varem välja, nii nagu korduva raseduse puhul see üldiselt on. Ega ma ei olnud ju peale Liisut saanud korralikult trenni teha ja kõht ei olnud nagunii selline, nagu enne. Nüüd tundus endale, et üsna teisel kuul juba on väike punu ees ja kolmandal kohe kindlasti selline märgatav punu. Ka mõõtmised näitasid seda, et kolmanda kuu alguseks oli mu kõhu ümbermõõt sama suur, kui esimesel korral poole raseduse peal ehk neli ja pool kuud rasedana. Liisut oodates oligi nii, et poole raseduse peal oli liibuvate riietega näha küll, aga laiemate riietega ei saanud veel midagi aru ja suurema kõhu lõi ette  ikka viimastel kuudel. Sellel korral lõi kõhu ette küll vara, kuid see ei suurenenud eriti kiiresti. Kui käisin Liisuga ringi, siis ilmselt paljud arvasidki, et mul veel sünnitusjärgne kõht ees. Ka perearst, keda külastame igakuiselt ja mõnel juhul tihedaminigi, hakkas kahtlustama alles 23. nädalal, kui talle ka ise uudist teatasin. Kõhubeebi kaalub alles 600-700 grammi, kui ma õigesti mäletan, nii et see kõht alles hakkab ette tulema. Ise tunnen küll end juba suure ja ümmargusena.
Senini on õnneks kõik olnud kõhubeebiga hästi. Kõik näitajad on olnud head ja uuringute tulemused ilusti korras. Liigutusi hakkasin õrnalt tundma 16. nädalal ja päris kindlalt 17. nädalal ehk siis paar nädalat varem kui Liisut oodates. Ja nendele, kes jõudsid selle pika postituse lõpuni lugeda, väikene boonus ka. Ultrahelis nähtu põhjal ennustatakse, et Liisu saab endale väikese õe! Sisetunne ütles mulle rohkem nagu poiss aga võib-olla seda sellepärast, et ma ise mõtlesin, et üks poiss võiks ka olla ja ka Rattahull lootis ehk veidi rohkem poissi. Milline isa ei tahaks endale poega... Aga ega me ühe pisikese preili pärast sugugi õnnetumad ole, vaid vastupidi, oleme endiselt väga õnnelikud tema üle. Saab meil olema siis kaks pisikest preilit, kellel vanuse vahe 1 aasta ja 5 kuud. Saame näha, kas neist saavad suurimad kaklejad või parimad sõbrannad. Eks see olene ka parasjagu vanusest, kuid usume, et üldiselt on neil tore koos kasvada. Samuti ei pea me niipea muretsema hakkama, et ehk oleks lastele eraldi tube vaja. Saavad õed endale ühise toa ja eks siis puberteedi eas vaatame, kui suur see privaatsuse vajadus on. Või noh, ega tegelikult ei tea, mis mured võivad kerkida, kuid arvan, et rõõme saab olema palju rohkem...

XOXX