Kuidas Liisul hambad tulid...

Liisu on üks nendest lastest, kellel veel aastasena polnud ühtegi hammast suus. Kuigi, kui Liisu oli veel kolme kuune, siis ma juba arvasin, et oi vist hambad tulevad, sest laps ilastas ja näris rusikaid. Ilmselgelt oli asi milleski muus. Kui Liisu oli juba 9-10 kuune, siis ma enam väga ei mõelnudki nende hammaste peale. Arvasin, et juu siis neid ei tule veel ja küll nad kunagi ikka tulevad. Aastasel tehnoülevaatusel perearsti juures vaatas arst veel igemed üle ja ütles, et hambad ikka igemete all olemas on nii, et muretsemiseks pole põhjust. Hiljuti kuulsin ka juttu, et ühel lapsel olevat hambad koguni alles kolme aastaselt tulnud ning need alles kümne aastaselt jäävhammaste vastu vahetunud. Rattahull ikka aeg-ajalt katsus suud, et kas sinna ei ole midagi tekkinud aga ei midagi. Ühesõnaga 1-aastaseks saades polnud Liisul veel ühtegi hammast ja ega ma selle teema üle väga pead ka ei murdnud.
Täna juhtus üks õnnetu lugu. Liisu toimetas päeval, nagu ikka ja ma ise ka siis toimetasin. Liisu tegeles parasjagu ühe tühja väiksema ämbriga, mis me eile ostsime ja mina sättisin arvutit aknalauale, et Liisu seda susima ei läheks. Kuigi olime samas toas, olin ma Liisu poole seljaga ja ei tea, mis ta täpselt toimetas. Ühel hetkel kostus suur kisa ja Liisu oli kõhuli maas. Vaatasin, et Liisu on lihtsalt libisenud kuidagi ämbriga toimetades ja läksin teda lohutuseks sülle võtma. Kui lapse nägu nägin, oli ta suu üleni verine. Oh õudust, mis juhtus??? Laps kisas ja suust tuli verd aga ega ma täpsemalt rohkem midagi ei näinud. Pesin külma veega suu ära ja ootasin, et kas Liisu rahuneb süles. Ise mõtlesin samal ajal, et ei tea kas asi on hull ja peaks emosse minema. Liisu rahunes üsna ruttu ja ka verd ei paistnud enam nii tulevat. Kui proovisin suhu vaadata, siis hakkas Liisu jälle kisama nii, et ma rohkem seda ei üritanud. Olin kuulnud, et lapsed on niimoodi huule kida katki kukkunud ja arvasin, et ehk siis juhtus meil ka sama asi. Helistasin hoopis perearstile, et vaadata, mis tema arvab. Lõppkokkuvõttes arvas ta, et kui verejooks jääb kinni, siis ei ole hullu ja kuskile näitama ei pea minema. Uuris veel, et ega lapse pea põrutada ei saanud ja soovitas suul külma peal hoida. See mul kuidagi ei õnnestunud, sest Liisu ei lasknud üldse külmakotti suule panna. Ta oli täitsa juba maha ka rahunenud ja tahtis pigem asjatama minna nii, et süles ta ka ei püsinud. Varsti õnnestus mul veidi Liisu huult kergitada ja nägin, et kida kõrvalt igeme pealt on katki. Selle kõrval nägin veel igemel mingit valget täppi. Esiteks arvasin, et Liisu kukkus endal nüüd hamba igemest välja. Ehk siis käis kuidagi igemega vastu maad või ämbri serva, nii et hammas lõikus läbi igeme. Kuna aga Liisu rohkem vaadata ei lubanud, siis arvasin, et see võis ka mingi sodi olla, sest vahepeal leiab Liisu kuskilt paberitükikesi ja siis avastan ma neid tema suust. Rattahull tuli koju parajasti ja vaatas ka Liisu suud nii palju kui sai. Ütles, et ige on ülevalt katki ja kida ka veits ja see täpp on paberitükike suus. Päev läks edasi üsna tavaliselt.
Õhtul enne magama minekut Liisut pestes ja riietades oli ta mul pikali ja mõtlesin, et vaatan nüüd veel talle suhu. See valge täpike oli ikka sama koha peal ja nüüd sain lähemalt vaadata ja näed, hammas mis hammas! Kutsusin veel Rattahullu ka enda kahtlusi kinnitama ja ta vaatas ja katsus ja tõesti hammas. Mina siis õudusega mõtlesin, et appi nüüd Liisu kukkuski nii kõvasti, et kukkus hamba igemest läbi. Rattahull ütles, et hamba ümbrus pole üldse punane ja Liisu lasi seda ilusti katsuda, seega tal see valus ei olnud ja ta ei saanud seda igemest välja kukkuda. Tundus küll loogiline aga ikkagi jääb minu hinge nüüd igavesti kahtlus, et kas Liisu esimene hammas tuli ise ja märkamatult või lõikus see välja ühe õnnetu kukkumise tagajärjel. Üks, mis veel toetab viimast teooriat, on see, et see pole üldse see hammas, mis esimesena peaks lõikuma. Esimestena peaks tulema alumised eesmised hambad ja siis ülemised eesmised. Okei, tean juhuseid, kui lõikuvad ülemised eesmised esimestena. Aga see Liisu hammas pole mitte ees vaid nende kõrval järgmine. Samas tundus ka Rattahullu jutt mõistlik ja ega ma tal sinna suhu ei vaata koguaeg ja võib-olla oli hammas tulnud nii, et me lihtsalt ei pannud seda tähele.
Egas midagi. On, kuidas on. Igal juhul on meie Liisul nüüd üks hammas ja hambutute rivist on ta lahkunud. Loodetavasti on nende hammaste ja igemetega kõik hästi...

XOXX