Kuidas ma jälle rasedana jälle rahakoti kaotasin...

Liisut oodates tabas mind ikka aeg-ajalt hajameelsus, mis on raseduse üks kõrvalnähtudest mingitel juhtudel. Nii oleksin siis ka oma rahakotist ilma jäänud, nagu ma siin kirjutasin. Noh, tundub, et seegi kord on sada mõtet koguaeg peas ja vahest kipub see hajameelsus jälle kimbutama.
Veetsime jaanid tuttavate juures Võrtsjärve ääres. Jaanilaupäeval tsillisime järve ääres, mõni püüdis isegi kala, õhtul tegime tuld ja grilli ja hoolimata üsna lakkamatust vihmast olime enamuse aja väljas. Järgmine päev oli ilm parem. Käisime metsas jalutamas ja olime niisama. Sõime Liisu sünna puhul torti ja muud paremat. Peale lõunasööki hakkasime asju kokku pakkima, mida olime oma tuppa tassinud omajagu. Pakkisin ja pakkisin ja Rattahull vedas neid autosse. Muidugi vajas Liisu vahepeal üht, teist ja kolmandat ja nii jupiti see asi läks. Lõpuks oli meie tuba tühi. Läksin veel viimast pilku peale viskama ja miskipärast vaatasin veel hästi ebatõenäolistesse kohtadesse, kuhu teadsin, et nagunii midagi pannud polnud. Ja nii avastasin ma voodi ja laua vahelt sinna kukkunud rahakoti. Ise veel mõtlesin, et kae nalja, nüüd see olekski siia jäänud ja ma oleks otsinud ja paanitsenud pärast. Rääkisin veel võõrustajatele ka, et ikka vedukas, et igale poole vaatasin.
Panime viimased asjad peale, istusime autosse ja asusime linna poole teele. Kõige pealt oli üsna pikk tee metsa vahelt välja ja siis juba külavahe teed läbi Rannu ja maantee ja linn. Enne koju minemist viisime veel Vanaema koju. Rattahullul oli vaja ka Vanaema juures korra käia, et mingid sinna jäänud asjad veel võtta. Mina jäin tukkuva Liisuga autosse. Helises telefon ja helistajaks oli mingi tundmatu number, mis paistis Tallinna lauatelefoni numbrina. Mis raamatumüüja või ajakirja pakkuja helistab punasel kalendri päeval? Vastasin.
"Ja, M... kuuleb!?"
"M...? M.... S.... jah?" küsiti mu täisnime...
"Jah?"
"Helistan politseist. Midagi hullu juhtunud ei ole. Olete rahakoti ära kaotanud?"
"Eeee, mai teagi..." vaatan autos ringi ja ei näe rahakotti. Samas ei tea, kus sahtlis või kotis see üldse olemagi peaks. "Vist küll".
"Ma annan teile ühe numbri, saate ühendust võtta ja kätte selle".
Imekombel oli mul isegi pastakas käepärast ja sain numbri üles kirjutada. Küsisin veel, et kus mu rahakott siis on ja sain vastuseks, et kuskil Rannu vallas. Tänasin politseiametnikku ja saigi kõne läbi.
Hakkasin siis mõtlema, et kuidas see kuskil Rannu vallas saab olla, kui mul Võrtsjärve ääres enne tulekut oli rahakott olemas ja me kuskil tee peal vahepeal peatust ei teinud. Helistasin siis mulle antud numbrile ja sain teada, et üks rattaga sõitnud mees oli mu rahakotti tee ääres märganud ja arvanud, et nagunii on see tühjaks tehtud juba aga ikkagi kontrollis. Raha mul seal nagunii ei olnud peale sentide aga kõik dokumendid ja paberilipakad tähtsa infoga olid küll. Mees veel seletas mulle, et kust kurvi pealt ta selle leidis ja et ta elab Rannus ja saame sinna järgi minna.
Ja siis ma mõtlesin, et ega vist muud varianti ei olnud, kui et kompse autosse pannes, olin rahakoti korraks autokatusele pannud ja peale hüvastijätte ei olnud mul see enam meeles. Ja niimoodi see rahakott loksus katusel reelingu ääres paar kilomeetrit läbi metsa, kuni tuli kurv tee peale ja seal ta maha potsataski. Õnn oli, et see metsas maha ei kukkunud, sest muidu ei oleks seda ilmselt keegi nii pea leidnud. Õnn, et leidjaks oli selline inimene, kes vaevus politseisse helistama, et rahakoti omanik oma dokumendidki kätte saaks. Ja üldse langes palju häid asju kokku. Tagasi Rannu ma sõitma ei pidanudki õnneks, vaid mu vend, kes tuli hiljem õhtul ka Võrtsjärve äärest linna, käis sellel mööda minnes järel. Aus leidja küsis mu vennalt dokumenti ka, et teha kindlaks, et inimene on ikka see, kelle ma ütlesin, et järgi tuleb ja et mu rahakott jõuab ilusti minuni. Väga kohusetundlik kodanik paistis olevat. Tänutäheks lasin kommikarbi viia, ei osanud muud välja mõelda.
Eniveis, nii ma oma hajameelsuses rahakotist jälle ilma oleks jäänud. Ja jälle õnneks ei jäänud. On ikka häid inimesi. Ja endale tahaks lihtsalt käega vastu otsmikku lajatada...

XOXX