Mul on tekkinud ja püsima jäänud sellised kindlad sõprade grupid, kellega tihedamini suhtlen. Kes on põhikoolist, kes on gümnaasiumist, kes on ühest töökohast ja teisest töökohast, kes trennist jne. Nad on paljud omavahel kohtunud aga nö üheks sulanud nad ei ole ja ma ei ole seda kunagi üritanudki. Hea on saada kokku erinevate inimestega ja arutada erinevaid teemasid, teha erinevaid asju. Mitmed sõbrannadest on saanud varem või hiljem või on peagi saamas emaks ja siis tulevad lapsed alati jututeemaks.
Põhikoolist on mul jäänud kaks sõbrannat, kellega ikka aeg-ajalt kokku saame. Me oleme kõik kolm järjest lapsi saanud ja igal ühel on kaks last, kamba peale kokku kuus, kes kõik on suhteliselt väikeste vahedega. Niisiis teeme aeg-ajalt lastega playdate'e, kus lapsed saavad mängida ja kamba peale lapsi karjatades saame ise kohvitada, süüa ja rääkida elust ja ilmast ja kõige rohkem lastest.
Esmapilgul võiks nende kohta öelda hipsterid ja vabakasvatuse viljelejad. Tegelikult on mõlemad haritud inimesed, üks on füsioteraapia magister ja enne lapsi töötas lastekliinikus juhtival kohal, teine on hetkel (laste kõrvalt) loodusvarade (või millegi sarnase) doktorantuuris. Laste vabakasvatusest on ka asi kaugel. Mõlemad on "Save our Sleep" raamatu autori põhimõtete järgijad ja lapsed on kasvatatud väga kindla päevakava, korra ja põhimõtete järgi. See ei tähenda, et nad oleksid mingid karmid emad, kes lastele hellust ei jaga, vaid pigem vastupidi. Aga, kui laps teeb magama jäädes protestikisa, siis las ta teeb (enamik emasid ei suuda seda väga pikalt taluda). Nad on emad, kellel on justkui kõik paigas. Nad teavad, millal harjutada lapsed mähkmevabaks ja piimavabaks, nad ei ole kunagi lutti kasutanud, teavad kuna on õige aeg panna lapsed lasteaeda, varunud suvel/sügisel sügavkülma kodumaiseid saadusi täis, külla minnes on beebile korralik söök kaasas (mitte purgitoit või kohupiimakreem), oskavad säästa nii, et emapalga lõppedes ei pea kohe tööle tormama, oskavad lahendada lastevahelisi konflikte ja õpetada neile selgeks piirid, mida tohib ja mida mitte, oskavad teha ise lapsele suurepäraseid mängukööke ja mängida mõtestatud mänge jne jne.
Vot, ja iga kord nendega kohtudes, tunnen ma end halva emana. Või noh, tegelikult mitte halva emana aga emana, kes pole mõnes asjas nii hästi hakkama saanud, kui võiks. Mina tõstan kodus asju järjest kõrgematele riiulitele ja kappidele, ostan kapiustele lastelukke ja lasen lahtistest kappidest ikkagi aeg-ajalt lapsel asju välja kakkuda, selle asemel, et lapsele selgeks õpetada, et seda või toda ei tohi puutuda ja seda kappi ei tee lahti. Jah, ma seletan lapsele alati, et "ei, nuga on aiai, seda ei tohi võtta" ja hiljem on laps ikkagi jälle selle noa sealt köögisahtlist välja kookinud ja jalutab mulle sellega vastu ja mina räägin jälle sama juttu. Niisiis rändavad kööginoad sahtlist jälle kuskile kõrgemasse kohta. Mina juba tükimat aeg panen last potile ja loodan, et ta hakkab ükskord ise ka sinna küsima, selle asemel, et korralik potitreening ette võtta. Kuimu pooleteise aastane laps nõuab lutti, siis ma ikkagi annan talle selle ja mõtlen, et mul on pisike beebi ka, ei mina ega tema jõua seda kisamist taluda. Aga teistel on ka ju sama olukord. Kui mu laps nõuab juba pikemat aega köögikapi pealt viinamarja või küpsist või külmkapist juustu, siis ma annan talle selle, kuigi tean ise väga hästi, et söögikordade vahel näksimine ei ole hammastele hea ja niimoodi järgi andes ta käibki neid nõudmas. Ühesõnaga näiteid võib tuua mitmeid, kus ma mõtlen, et kuidas nemad sellega hakkama saavad ja mina ei saa.
Mingid psühholoogid ütleks vist, et sellised sõbrad, kes panevad sind ennast halvasti tundma, tuleks ära kaotada. Aga ei, ma ei mõtle kunagi niimoodi. Tean, et kuna ma "idealiseerin" neid, siis seetõttu tunnengi end kehvemana aga pigem leian, et nad on suurepärasteks eeskujudeks. Ma ei karda kunagi probleemi kurta või nõu küsida. Kui mu laps läheb nende lapselt mänguasja ära kiskuma, siis küsin, et kuidas nemad sellist olukorda lahendavad ilma, et keegi nutma jääks. Saan alati häid nõuandeid ja nippe ja kogemusi, kuidas nemad on samas olukorras käitunud. Ja nad kunagi ei kritiseeri mind, et minu lastel on lutid suus või ei suhtu kuidagi muud moodi millegi pärast halvustavalt. Väärtustangi neid, kui häid eeskujusid ja nõuandjaid ja püüan ka ise parem olla.
Samas on olukordi, kus teises seltskonnas saan tunda uhkust oma lapse üle ja pidada ennast heaks emaks, sest minu laps sööb juba iseseisvalt, kui sõbranna laps, kes on vanem, seda ei tee. Saan tunda ennast hea emana, et minu laps magab ilusti, kui teine sama vana laps ärkab endiselt mitmeid kordi öö jooksul. Pean tunnistama, et teinekord olen kohati isegi kiire hukkamõistja. Kui beebigrupis mõni ema kurdab jälle, et lapse magama panek on üks suur trall ja mitu tundi tuleb voodi kõrval istuda, siis vangutan pead ja mõtlen, et miks see ema midagi ette ei võta. Kui sõbranna sama vana laps joob vett endiselt lutipudelist, mitte tassist, siis jälle mõtlen endamisi, et miks ta seda ära ei harjuta. Kui teisel emal laps joob endiselt kolm korda päevas lutipudelist piima, siis jälle pööritan silmi ja mõtlen, et miks. Ja küll ja veel on neid näiteid, et minu laps küll teeb juba seda ja teist ja seda tegi juba selles vanuses või toda küll ei tee enam ammu.
Mis selle pika jutu mõte on, on see, et me kõik oleme milleski paremad ja osavamad ja milleski kehvemad ja järeleandlikumad. Ja tegelikkuses on ju kõik lapsed väga erinevad ja väga palju sõltub just nendest. Niisiis, iga kord, kui kipun jälle mõne lapse käitumise või harjumuse peale pead vangutama, siis tuletan endale ruttu meelde, et ega ma ise ei ole kaugeltki täiuslik ja tegelikult ka mitte need minu kaks sõbrannat, kellel tundub kõik paigas olevat. Iga ema tahab ju lapsele parimat ja püüab olla ise parim. Tihti ongi meie enda ootused väga kõrged ja seetõttu ka pettumus ebaõnnestumise korral suurem. Jah, peaasi, et laps on armastatud ja hoitud ning hoolitsetud ja küll kõik tuleb omal ajal. Ise tean, et püüan olla parem ja ei arvusta kergekäeliselt neid, kes ei tee nii nagu mina.
XOXX
0 arvamust:
Postita kommentaar