Talverõõmud...

Nagu teada, siis see aasta algas talv alles paar nädalat tagasi. Seni oli porine sügis. Tuli väheke lund ja siis tulid suured külmad ja veel palju lund. Täitsa külmade ilmadega ma lastega väljas kärutamas ei käinud. Liisu käis issiga veidi õues maja ees toimetamas, kui issi autosid lumest puhastas ja niisama käima pani ja Saara magas tuulevaikses nurgas rõdu peal polsterdatud vankris. Enne külmasid sellist hästi paksu lund ka ei olnud ja Liisu ei osanud sellest väga palju midagi arvata, et maa valge on. Ütles lihtsalt "umi, umi". Täna oli lõpuks esimene ideaalne päev õue minekuks, kus ka Saara jaoks ei olnud liiga külm, rääkimata Liisust.
Panin lapsed kärusse ja hakkasime liikuma. Terve hommik oli lund juurde sadanud ning korralik paks lumi oli maas ja mõned kõnniteed veel puhastamata. Meie tandem ei ole väikeste ratastega aga kohati andis ikka kahte last edasi lükata. Eelmine talv, kui sai ainult Liisuga jalutamas käia, tuli ka ette, et mõnes kohas tuli lükkamisel ikka jõudu rakendada, aga kui käru peal on kaks last, siis on ikka teine asi. Nii, et minul hakkas isegi palav kohe. Kui ma Liisu mänguväljaku lähedal kärust lahti päästsin, läks ta kohe teeraja kõrval olevasse lumehange. Ma ei olnud veel nii suurt huvi lume vastu tema puhul näinud. Küll ta oli seal hanges istuli ja kõhuli ja selili ja näoli. Tema ei olekski tahtnud edasi liikuda. Mina ikka üritasin teda mänguväljaku poole meelitada. Little did I know, et mänguväljak on ju ka paksu lume all ja sealt keegi lund ära ei lükka. Niisiis oli pilt lõpuks selline, et Liisu rühkis oma lühikeste jalakestega läbi paksu lume mänguväljaku poole, ja mina vaatasin kõnniteelt seda pealt ja nuputasin, et kuidas ma oma pika vankriga sinna järgi suman.

Nii, et jalutuskäik nõudis seekord vähe rohkem pingutamist, sest ka tänavad olid kohati lumesodised. Aga väike lisapingutus ei tee kindlasti paha. Ja mis peamine, lapsed saavad lõpuks talve nautida.

XOXX