Jõule ja veel pidusid...

Alustuseks hoopis ilusat uut aastat!

Alates jõuludest kuni aastavahetuseni oli meil selline trall ja tagaajamine, et lõpuks oli hea meel, kui kõik üritused läbi olid ja oli jälle üks tavaline rutiinne õhtu, kus kõik toimus nii nagu ikka õhtust õhtusse. Ausalt, sellel aastal oli see jõulude programm eriti tihe kuidagi.

Algas kõik juba enne jõule, kui oli vaja ju kingitusi mööda linna otsida. Kuna Rattahull tegi detsembris iga päev tööd koguaeg, siis jäi meil see kingituste ostmine kõige viimasele nädalavahetusele enne jõule. Isegi lehed hoiatasid, et tuleb hullumaja nädalavahetus ja ärge te poodi küll minge. Meil õnnestus isegi kogu perega poes ära käia ja ellu jääda. Õnneks neid kingitusi ei olnud üle mõistuse palju. Rattahulluga leppisime kokku, et omavahel kingitusi ei tee. Ei näinud nagu mõtet. Pealegi oli Rattahullul alles novembris sünnipäev ja minu sünnipäev oli vahetult peale jõule tulemas nii, et kingituste tegemist oli nagunii. Jõule tähistame alati perekonnaringis, kus on koos 5 leibkonda ja õnneks oleme seal viimased aastad otsustanud teha loosipakid. Üks pakk ja korras. Lastele teadsin ka, mida osta tahan ja olin varasemalt juba silmanud, millisest poest soovitud asjad leiab. Nii, et kokkuvõttes väga stressirohkeks see kingishoping õnneks ei kujunenudki.

Jõululaupäev oli tore. Jõululõuna oli kella kolmest. Kui muidu läheb Liisu lõunaunne kell üks, siis otsustasin ta tollel päeval 15 minutit varem voodisse panna. Ei tea, kas asi oli selles või tunnetas tema ka mingit ootusärevust aga nagu kiuste, uinus Liisu alles veidi enne kella kahte. Kuna kolmeks pidime juba jõululauas istuma, sai ta magada veidi üle poole tunni. Jõuluseltskonnas oli ka teisi, veidi suuremaid, lapsi ja siis on alati Liisuga muretu, sest ta tahab alati nendega koos olla ja suurematele meeldib jällegi pisike. Peale söömist läksime kirikusse. Saime mõlema lapsega isegi veidi aega saalis istuda. Esimesena hakkas Liisu nihelema ja sülest maha tahtma. Rattahull läks siis temaga koridoridesse jooksma ja lastetuppa mängima. Saaraga saime veel täitsa edukalt istuda, kuni ta uneles aga varsti hakkas ka tema häält tegema ja tulin ära. Kirikus oli väga mugavalt olemas ka mähkimis- ja imetamistuba nii, et saime kõik asjad ilusti aetud. Peale kirikut suundusime tagasi ja tuli jõuluvana. Õigemini jättis ta sellel aastal kingikotid ukse taha. Kui päkapikk kingitusi jagas, oli Liisu juba emotsioonidest üle väsinud ja tuias ringi ja kiskus kõike ja mina või Rattahull lihtsalt tuiskasime tal järel. Isegi pakkide seest saadud uued asjad huvitasid teda vaid hetkeks. Ka Saara oli juba virilam, sest polnud korralikult magada saanud, sest teel kirikusse ta uinus, kuid siis seal ärkas ja tagasi tulles jälle uinus, kuid sagimise sees jälle ärkas jnejne nii, et see oli õhtu kõige raskem aeg. Peale seda saime isegi magustoidud ja koogid söödud ja kell üheksa tulime esimestena ära. Isegi hästi pidasime vastu. Paksuks ma ennast süüa ei saanud, sest alati kui oli laua taga istumine, oli Saaral söögiaeg ja nii sain lauas istuda suhteliselt vähe õnneks. Kuna õhtul said lapsed tavapärasest hiljem magama, siis põõnasime järgmine hommik kõik kella poole kümneni. Esimest korda pooleteise aasta jooksul.

Aga kauem poleks saanudki põõnata, sest samal päeval tuli meile külla Rattahullu ema, kes jäi meile ka ööseks ja järgmiseks päevaks. Kokkamine, kingitused, linna peal käimised jne. Vaevalt oli ämm bussi peale pandud, kui saabus suht lühikese etteteatamisega meile samal õhtul külla üks sõber Tallinnast. Siuh-säuh jälle vaja midagi laule otsida. Toodi jälle kingitusi ja ajasime juttu ja sõime-jõime.

Järgmisel päeval oli minu enda sünnipäev. Hommikul helistas mulle isa ja teatas, et tuleks mulle korraks külla. Kuna tema töögraafik on väga kaootiline, siis polnud ta veel Saarat näinud ja no kuidas ma siis talle ära ütlen, kuigi peale lõunat oli oodata mul sõbrannasid külla ja olin plaaninud hommikul koristada ja poes käia. Niisiis võõrustasime mu isa ja peale tema lahkumist hakkasin tuhinal koristama ja olidki uued külalised platsis. Kuna Saara katsik oli nagunii plaanitud mu sõbrannadele teha ja jõulude ajal oli sobivat kuupäeva keeruline leida, siis sai see minu sünnipäevale. Söögid, lapsed kasida, endale midagi selga leida jnejne. Noh, okei, söögid tellisin Selveri köögist, et garanteerida, et midagi oleks laual aga ikkagi tuleb laud ja söögid sättida. Tänu Liisule ei ole selline asi võimalik, et katad laua enne külaliste tulekut ilusti ära ja paned söögid juba valmis. Tema läheb kohe jaole või tõmbab kõik koos laudlinaga maha. Seega läheb jooksu pealt laua katmiseks siis, kui külalised on kohal ja ümber laua. See on ütlemata ebamugav ja tobe, sest viimane asi, mis sa tahad, on see, et külalised ümber laua ootavad, kuna siis midagi lauale tuuakse ja sa jooksed nagu segane köögi ja toa vahet. Aga noh, nii on. Muidugi suutis Liisu ikkagi võileivatordi põrandale tõmmata nii, et sellest suurt midagi järgi ei jäänud ja igale külalisele saigi üks tükk. Muidugi käis ta ka koguaeg ümber peolaua ja tahtis sealt kõike saada. Eks ta ikka sai ka. Kuna enamasti joob Liisu kodus muidu vett, siis peolaual olev mahl oli talle eriti ahvatlev. Ta käis ja nõudis, et talle seda mutkui juurde kallataks. Et ta ei undaks ja emme saaks külalistega juttu ka ajada, siis kallasingi talle tassi koguaeg seda juurde. Hiljem muutus Liisu peaaegu nagu pööraseks. Absoluutselt kõike oli vaja laualt kiskuda või lusikaga kopsida või toolidele ronida või diivanipatju lauale visata või kätt lihtsalt söögi sisse panna või emme sülle ronida ja jalaga üritada söögilauda tabada või emme sülest ära saada või mida iganes. Ise ka imestasin, et mis selle Liisuga lahti on. Ta on küll selline sagija ja aktiivne aga kunagi polnud ta veel nii pööraseks läinud. Kui külalised lahkusid, vedeles Liisu lihtsalt issi kaisus diivanil. Mõtlesin, et ei tea, kas ta oli sellepärast nii pöörane, et see mitu päeva külalisi oli Liisu lihtsalt nii ära väsitanud. Siis taipasin, et ilmselt oli oma osa ka sellel, et emme kallas lapsele mutkui mahla juurde ja üldse ei mõelnud, kui palju laps seda suhkruvett juba joonud oli. Aga muidu oli tore tüdrukuid üle pika aja näha ja naiste jutte ajada. Need õhtud võiksid alati pikemad olla.

Veel järgminegi päev oli meil külalisi oodata. Ema ja venna pere tulid ka sünnipäeva puhul külla. Jällegi ei hakanud ma mõtlema, et jõuan midagi vaaritada selle pidude maratoni ajal, nii, et tellisin hoopis sushi ja oli mõnus sushipidu pärast kõiki neid verivorste ja seapraade.

29 ja 30 olid vahelduseks täitsa tavalised päevad. Käisin poes ja ostsin aastavahetuseks meile lõhefileed ja muud paremat ja mõtlesin, et tuleb Rattahulluga kahekesi kodus teleka vaatamise aastavahetus. 31. hommikul helistas Rattahullule tema kamp Tallinnast, et kas nad külla tohivad tulla aastavahetuseks. Kuna neid polnud ammu näinud ja nemad tahtsid Saarat ja Liisut ka näha, siis muidugi tohtisid. Koristasime jälle toad ja ostsin lõhet veel juurde ja jõudsin isegi korraliku prae teha tervele seltskonnale. Lapsed läksid kaheksast magama ja saime sõpradega rahulikult istuda ja telekat vaadata ja südaööl käisid teised isegi väljas. Ma igaks juhuks ei hakanud minema, sest arvasin, et äkki lapsed ärkavad paugutamise peale üles. Muidugi ei ärganud. Istusime ja jutustasime kella kolmeni, kui rahvas asus tagasi Tallinna poole teele. Koristasin veel nõud ka ära ja neljast saime magama. Nii, et kui sõpradele külla ei saanud minna aastavahetusel, tulid mõned neist hoopis ootamatult meile. Ühesõnaga oli mõnus.

Uue aasta esimene päev oli kodune. Kutsusime minu ema külla, et edukamalt ära tarbida kõike seda sööki, mis veel pidudest oli alles jäänud. Oleme Rattahulluga traditsiooni teinud, et 1. jaanuar peab olema veidigi sportlik. Aastate jooksul oleme käinud rattaga sõitmas, jooksmas, uisutamas, seikluspargis ja kärutamas. Kasutasime mu ema ära ja ta jäi Liisuga tuppa ning tegime Saaraga kiirema jalutamise-sörgi ringi.

Ja nüüd on kõik need üritused peetud. Tegelikult on külalised kõik toredad ja armsad aga seekord oli ürituste kontsentratsioon lühikese aja jooksul päris suur ja väikeste laste kõrvalt on see organiseerimine ja toimetamine veidi keerulisem ja kohati stressirohkem. Aga sai tehtud ja võib rahule jääda ning rõõmustada, et on nii palju armsaid inimesi, keda külla kutsuda. Mingeid pilte mul muidugi jälle pole. Tundub, et olin võõrustamisega nii ametis ja fotokas ei tulnud meeldegi. Lõppu siis hoopis pilt paigalpüsimatust Saarast ja tema kahest kingitusest.

XOXX