Kuidas Liisu koolis käib...

Mänguka lähedal on staadion, kus toimuvad algkooli kehalise kasvatuse tunnid. Veidi edasi, majade taga on metsatukk, kus on discgolfi rada ja jooksurajad ning mõnikord toimub keka tund hoopis seal. Lapsed tulid metsast ja kogunesid staadionil, kus ka Liisu parasjagu ringi tuias. Veidi aja pärast saabus õpetaja metsast ja teatas lastele:

"Kolm last on veel metsas: Abigail, Patricia ja Emma!"

Muigasin endamisi ja mõtlesin, et tundub, et ühtegi eestlast ei olegi. Võib-olla ainult Emma.

Eks see on igaühe enda otsustada, mis nime ta lapsele paneb ja see ei olegi kerge otsus. Ega ma olen ise ka Liisule sellise vähem tuntud nime pannud. Aga neid eel pool mainitud nimesid kuuldes pani see mind lihtsalt mõtlema, et millised trendid vahepeal valitsevad ja kuidas tahetakse lastele eriti läänelikke ja rahvusvahelisi nimesid panna, milles kuidagi Eesti hõngu pole. Aga nagu öeldud, see on igaühe enda asi. Palju neid täiesti Eesti nimesid üldse on... paljud on ikka mujalt laenatud või mingite mõjutustega. Ja kümne aasta pärast võivad need nimed ilutseda nimede statistika edetabeli tipus, kust on ära kadunud Rasmus ja Mart ja Liis. Selline on elu...


Rääkides veel sellest staadionist ja keka tunnist, siis saan Rattahullule iga päev naljaga rääkida, kuidas Liisu käis jälle koolis. Tunniplaanis on ainult kehaline kasvatus. Staadion on mängukalt näha ja muidugi on enne lõunat seal tunnid. Liisut tõmbab nagu magnetiga laste ja jooksmise ja hüppamise ja pallide poole, nii et kui ta seal esimest korda lapsi märkas, vudis ta kohe kiiresti sinna poole. Seni, kuni ma jõudsin Saara käru haarata ja Liisule järgi kärutada, hüppas tema juba hoojooksuga teiste eeskujul kaugushüppe kasti. Noh, tegelikult segas keka tundi. Võtsin tal käest kinni ja meelitasin ta kasti kõrvale vaatama. Õnneks ei olnud õpetaja kuri, vaid kiitis takka ja ütles naljaga, et Liisu on suurematele eeskujuks.
Nüüd on Liisul staadionile tee selge ja oleme seal igapäevased külalised. Küll käib ta jälle kaugushüppajatele kaasa elamas või soojendust kokku-lahku hüpates kaasa tegemas või suurt soojendusringi läbi pargi kaasa jooksmas või niisama huviga pealt vaatamas, mis need suuremad lapsed teevad. Ka lapsed on väga sõbralikud ja ütlevad talle tsau ja teevad pai ja ühel korral aitas üks poiss talle crocsid jalga, kui need jooksmise pealt ära tulid ja ma ise veidi kaugemal olin. Keka õps viskab ka esimesest korrast peale alati rõõmsalt käppa ja ma alati mõtlen, et kas sellepärast, et Liisu seal koguaeg tolkneb või äkki tunneb isegi mindki ära, sest ka meie klassi poistele oli ta kunagi kehalise kasvatuse õpetaja ja teine kord asendas meie õpetajat ka.
Kui vaja, siis ikka meelitan Liisu staadionilt ära või viin ta vähemalt veidi eemale kõrvalt vaatama, sest ninapidi juures ja ees olles ta ikkagi segaks tundi. Nii kaua, kui ei sega, las olla. Tore kui mingi spordigeen on sees ja lapsele hüpata ja joosta meeldib.

XOXX