Kuidas Liisu minus õudu tekitab...

Pole vist kellelegi üllatuseks, et beebid ja väikelapsed uurivad maailma ja saavad sellest paremini aimu, kui nad kätte juhtuvaid asju suhu topivad. Suus on ju igasugused sensorid ja maitsemeeled jms. Näiteks paneb praegu Saara absoluutselt kõik asjad suhu, mis tema kätte satuvad. Kuna ta rullib end hoolega üle toa ja Liisu kipub asju jätma sinna, kuhu juhtub, siis satub Saara suhu ikka igasugu asju. Õnneks on need siiski suhteliselt ohutud ja kõige kehvem kätte sattuv variant on paber, mida Saara närida armastab.

Liisuga oli sama moodi. Kõik mänguasjad ja muud asjad läbisid vastupidavustesti tema suus. Kui ta oli beebi, siis ma kohe arvasin, et oo jee, kohe hakkavad hambad tulema. Hambaid ei olnud tal siiski terve esimene eluaasta. Eelmisel suvel, kui ta oli aastane ja veidi peale, käis hoogne liiva, kivide, muru, lehtede, puukoore, maas vedelevate õunte ja muu loodusliku kraami maitsmine. Ma ei mäleta, et ta oleks väga mingeid maas vedelevaid kommipabereid vms tahtnud süüa. Siis tuli talv ja lumi ja kuigi natuke lund vahepeal söödi, siis üldiselt see maast asjade korjamine jäi minu meelest üldse suht ära ning arvasin, et nüüd on see asjade suhu toppimise aeg läbi. Aga oh, kui rängalt ma eksisin. Vastu kevadet läks asi ikka päris hulluks. Toon teile mõningaid näiteid, kus Liisu on armsasti omaette toimetanud ja kui ta mulle ühel hetkel rõõmsalt otsa vaatab, siis lähevad mu silmad õudu täis ja automaatselt tulevad sõnad "Eiiiii, pähhhh, ei tohi, see ei ole nämm!!!!!". 

Näiteks on juhtunud, et Liisu leiab kuskilt mingi erilise kivi, pistab selle suhu ja mina avastan alles kodus, et Liisul on ma-ei-tea-kui-kaua mingi kivi suus olnud. Teinekord leian ta suust ka kastaneid ja tammetõrusid. Liivakastis mängides liivakooke tehes tahab Liisu ka päriselt neid kooke maitsta. Ükskord kevadel nokitses Liisu vaikselt ühe õunapuu all, kust me sügisel mööda minnes mõne ilusa õuna maast võtsime. Tuli välja, et lume sulades oli sealt mõni must ja krimpsus õun veel välja sulanud ja Liisu proovis, kas see maitses sama hästi. Vastik onju. Aga oodake vaid!

Veel hullem on, kui ta leiab maast tühja, vana, sadamiljonkorda auto ratta alla jäänud kõrrejoogipaki ja paneb selle rõõmsalt suhu, lootes sealt ehk veel mahla saada. Sellist pilti olen paaril korral näinud ja lihtsalt õudusega mõtlen, et appppiiiii, mis seal mahlapaki küljes kõik olla võib. Sama lugu on mõne kommipaberiga. Pulgajäätist ma ei julge tema nähes süüagi, sest neid pulki vedeleb ka tihti maas ja teadagi, mida Liisu siis üritab. Kodus on juhtunud ka, et Liisu läheb ilusti paberit prügikasti viskama ja avastab sealt tühja kohupiimakreemi topsi või lahtise pooliku umbes paar nädalat külmkapis seisnud riisipaki ja proovib, kuidas maitseb. Nagu näljas laps, kes peab prügikastist sööma. Lihtsalt vastik mõelda, ma tean.

Aga kõige hullem veel tuleb. Meie kodu lähedal on üks kutsekool, mille ümber asuvad suitsunurgad. Selle sama kutseka lähedal on ka meie mänguväljak ning kutseka ümbruses ja staadionil veedame tihti aega. Nendes suitsunurkades käib vilgas elu, mida muidugi näeb ka Liisu pealt. Kevadel mängis Liisu kutseka juures Kohaliku Sõbranna lapsega ühe lumehange otsas. Meie olime hange kõrval ja nagu ikka pläkutasime igapäeva elust. Ühel hetkel tegi sõbranna laps Liisule viidates hädakisa ja me ronisime kähku hange otsa. Liisu vaatas meile naeratades vastu, endal suitsukoni hambus. Võite ette kujutada mu ahastust ja õudu. Meie peres, lähiringkonnas ega sõprade seas ei suitseta mitte keegi ja minu ainuke seletus asjale on, et ta on pidevalt näinud neid kutseka noori suitsetajaid ja seega teadis mis selle suitsukoniga teha tuleb. Pidi ikka jube tahtmine olema seda suhu toppida, sest tal olid käes hästi paksud lambavillavoodriga talvekindad, millega ei ole lihtne lumehange seest pisikesi asju kätte saada, aga tema ikkagi sai. Paaril korral õnnestus tal selline trikk veel ja ma iga kord kurjalt seletasin talle, et neid ei tohi suhu panna. Aga Liisu vist mõtleb ainult, et teised ju panevad, miks tema siis ei tohi. Praegugi jooksevad külmad jutid üle selgroo, kui ma nende konide peale mõtlen. Õnneks pole sellist asja enam ammu juhtunud.

Neid näiteid on kindlasti veel, kus Liisu on mingeid vastikuid maast leitud asju suhu toppinud aga kõik mulle kindlasti ei meenu. Õnneks vist. Ja ärge arvake, et me käime õues nii, et ma istun kuskil pingil, lasen lapsel 500 meetri raadiuses vabalt ringi joosta ja ei vaata, mis ta teeb. Tema vanusel lapsel peab õues koguaeg ikka kullipilk peal olema, sest muidu võib ta lihtsalt auto ette joosta või ronida kuhugi, kust ta tõenäoliselt alla kukub. Aga lapsel ei saa ka koguaeg ninapidi juures olla, sest minu meelest on okei, et laps ka veidi ise liivakastis toimetab või ringi kõnnib ja ilma uurib. Kaks-kolm meetrit minust eemal ei tundu ju ilmatu pikk vahemaa. Aga ta lihtsalt on nii kiire ja tähelepanelik, et leiab kõik asjad üles ja kui ma seda näen, ja tema poole sööstan, et see miski talt ära võtta, siis ka tema näeb, et ma tulen ja seda kiiremini selle asja suhu paneb, enne kui see talt ära võetakse. Ja uskuge, ma reageerin kiiresti, teinekord jääb vaene Saara vankriga keset autoteed, kui ma torman Liisut takistama. Õnneks tänavad on meie kandis väga vähese liiklusega. Aga jah, päris õudne ja ohkama panev on see küll. Viimasel ajal on see asjade suhu panemise trend jälle vähenenud aga möödas küll veel ilmselt pole. Loodan lihtsalt, et minu järjepidev seletamine, et maast leitavaid asju ei tohi suhu panna, kannab ka kunagi vilja. Sest ilmselt on ainult õnn see, et Liisu mingeid jubedaid haigusi või pisikuid pole niimoodi endale külge korjanud. Egas midagi raudset närvi ja järjekindlust, ega muu vist ei aita...

XOXX