Näiteks vajas meil maal köögis pliit parandamist ja natuke uuesti vooderdamist ja ma olin emale kunagi kevadel lubanud, et ma maksan selle eest ise. Eelmisel nädalal otsis ema töömehe ja kutsus vaatama ja leppis kokku mis vaja ja käis ostis uue pliidiraua ja rääkis mulle, mis siis kõik maksma läheb. Ma nagu naljatades küsisin, et noh, kes siis maksab. Ema oli üsna imestunud ja ütles, et ma pidin ju maksma, et ma ise rääkisin. Mulle tuli see täieliku üllatusena! Mitte, et mul midagi selle vastu olnud oleks aga mulle absoluutselt ei meenunud selline jutuajamine. Absoluutselt! Lõpuks vist midagi veidi hakkas koitma, et vist tõesti rääkisin midagi sellist, kuid esialgu mõtlesin küll, et misasja see ema ajab.
Möödunud laupäeval tuli töömees siis pliiti parandama. Nädala sees tekkis arutelu, et nädalavahetusel on vaja vennalapsi hoida ja mu ema ütles, et ta on maal, et äkki saan mina. Mina olin mõttes plaaninud, et lähme terve oma perega maale (jah, ma teadsin, et töömees ka tuleb). Ema siis jälle imestunult räägib, et ta ju rääkis, et töömees tuleb ja, et ma ilmselt ei saaks lastega tulla, sest süüa ei saa hästi teha ja lapsi ei saa magama panna, kui töömees mässab seal. Mulle jälle üldse ei koitnud, et mu ema oleks sellist juttu mulle rääkinud. Me rääkisime küll töömehe tulekust, kuid seda muud juttu ei oleks mu aju nagu üldse registreerinud.
Nüüd tulevad ekstreemsemad näited. Väljasõit meil siiski nädalavahetusel oli ja pakkisin ühel hommikul igasugu asju. Toimetasin nii elutoas, kui magamistoas ja kui Saara ei tahtnud üksi olla, siis võtsin ta sinna tuppa põrandale, kus isegi olin. Pakkisin magamistoas riideid koos Saaraga ja pärast jooksin veel tube mööda ringi ja Saara panin vahepeal elutuppa. Toimetasin ja mõtlesin, et vaatan, mis lapsed teevad ja ega Liisu mingit pahandust ei tee. Liisu ja Saara olid elutoas ja mõtlesin endamisi, et ahah kaks last on siin ja kolmas on magamistoas. Läks mööda julgelt kolm sekundit enne, kui ma mõtlesin, et...
...wait? what? Mul on ju kaks last mitte kolm. Ja siis vaatasin veel üle, et ahah, nad mõlemad on ikka elutoas ja magamistoas ei ole kedagi. Kuid korraks pani mu aju mind uskuma, et mul on kolm last ja see tundus mulle täiesti normaalne.
Täna käisin lastega õues ja Liisu hakkas lõpuks pulgakommi manguma. Kuna mul nagunii oli vaja piimaosta, siis otsusasin kohalikus väikses poes käia. (Jah, me oleme ikka veel ema juures, sest Rattahullul on nii palju tööd, et isegi kolimiseks pole aega). Kuna oleme seal ennegi jäätist ja pulgakommi ja kõrrejooki käinud ostmas, siis on Liisu poetädile hästi teada. Liisu hõikab alati üle poe "Terrrreeeee!" ja tädi tervitab rõõmsalt vastu ja laseb pulgakommi valida ja on alati lahke ja abivalmis. Tavaliselt on magav Saara poe ees vankris, kuni me Liisuga 1-2 asja ostame. Täna oli jube palav ilm ja Saara ei maganud õues eriti pikalt ja vankris ka enam lõpuks olla ei tahtnud ja võtsin ta sülle ja poodi kaasa. Võtsin paar asja ja maksmise ajal küsis poetädi, et "Kui vana tema on?". Olin veits segaduses ja mõtlesin, et ta on Liisu vanust juba varem küsinud ja teab, et Liisu saab kaheseks, kas ta küsib jälle Liisu vanust? Siis vaatasin sinna poole, kuhu poetädi vaatas, ehk siis enda süles olevale Saarale otsa ja siis nagu meenus, et aaaa, mul on täna Saara ka ju poes kaasas!!! See lapse süles tassimine on nii loomulik ja automaatne, et mul oli vahepeal lihtsalt meelest läinud, et mul on laps süles. Vastasin siis poetädile ja sooritasin oma ostud ja pärast poest väljudes mõtlesin, et no täitsa lõpp ikka, kuidas selline asi võimalik on??? Ei, ma ei unustanud Saarat selles mõttes ära, et oleksin kasutanud oma mõlemat kätt ja ta maha pillanud või midagi sellist, vaid lihtsalt nagu ei pannud enam tähele teda enda süles. Uskumatu lihtsalt...
Pean vist hakkama mingeid neid mälu parandavaid toidulisandeid sööma või äkki on see kõik ikka mööduv...?
XOXX
1 arvamust:
Oli päris naljakas lugemine :D See on see, kui pead kolme eest asju meeles pidama.
Postita kommentaar