Viiruste hooaeg 2015/2016...

Kui siit vasakult teemade pilvest valida "pisikud kallal", siis leiab mitu mitu postitust sellest, kuidas Liisu terve eelmise kevade ja pool talvest haige oli. Peamiselt vaevas teda nohu, mis on talvel suhteliselt tavaline, kuid mis alati tekitas tal mõne tüsistuse: pidevalt oli selleks kõrvapõletik aga ka korra näiteks lümfipõletik. Seetõttu on mul eelmise aasta esimene pool peamiselt meeles kui pidev võitlus haigustega. Suvel olid õnneks pisikud surnud ja Liisu ka terve. Mida lähemale tuli sügis, seda rohkem hakkasin kartma, et kuidas meil see talv kahe (haige?) lapsega läheb.
Mäletan, et septembris oli Liisul hooaja esimene nohu, mis päädiski vist lümfipõletiku ja antibiootikumi kuuriga. Käisime paari kurgu-nina-kõrva arsti juures ning nii nemad, kui ka perearst soovitasid meil lasta Liisule teha pneumokokk vaktsiin streptokokkide vastu (või oli see vastupidi?), mis põhjustavad keskkõrvapõletikku, kopsupõletikku, põskkoopapõletikku ja meningiiti. Kuna tõesti iga nohu mõne tüsistuse tekitas, siis lasin Liisu sügisel vaktsineerida.
Järgmine episood meenub mulle novembrist, kui Saara sündis. Päev peale sünnitamist tekkis mul haiglas nohu ja pidev peavalu ning silmad jooksid vett. Vist oli organism nõrgestatud ja mingi pingelangus ja seal haiglas nelja seina vahel kuskilt see nohu tuli. Tänus sellele olen kõikidel haiglas tehtud piltidel silmad punased ja vesised ja üldse näen välja nagu räsitud kass. Koju saades kestis see veel paar päeva. Ei mäleta kas palavik ka oli. Lastest põdes ka Liisu siis kergemat nohu, kuid tõesti väga kergelt. Vist kaks päeva õrnalt nina jooksis ja tema olemine sellest eriti häiritud ei olnud.
Kõige selle valguses lasin katsikulistel Saarale kinkida inhalaatori, sest väikestel beebidel peale nina loputamise ja auru hingamise suurt midagi teha ei saa nohu raviks. Jaanuaris tunduski, et Saaral on kerge nohu. Paksu tatti pidevalt ninast ei tulnud aga magamise ajal läks nina kolle täis ja ka päeval oli hingamisest kuulda, et midagi ninas on. Aurutamine pani hästi nina jooksma ja saime sellest väiksest nohust ilusti lahti. Samal ajal oli Liisul mingi köha tekkinud. Päeval ta ei köhinud aga öösel ja eriti vastu hommikut paukus ta läbi une päris korralikult. Võib-olla oli see kõik kuidagi kesküttega ja õhu kvaliteediga üldse seotud, sest siis olid ka hästi külmad ilmad. Tahtsin ka Liisule auru teha, kuid aurutaja põrinat ta kartis ja mingit auravat lähenevat maski veel rohkem ning aurutamisest ei tulnud midagi välja. Perearsti soovitusel andsin siis üldse Prospan siirupit nädalakese ja Liisu köha oli samuti läinud.
Varsti olin ise nohus ja kurguvalus. Esimesi sümptomeid tundes krabasin apteegist kohe looduslikud imemistabletid (nime ei mäleta) kurgule ja nohu jaoks Sinupret tabletid. See Sinupret on üks imerohi. On samuti looduslik ning võtab alati ülikiiresti nohu ära ja kiirelt jaole saades ei lase nohul üldse tekkidagi. Vähemalt minu puhul toimib see küll alati. Ka Rattahull kaebas paaril korral kurguvalu ja paar korda talve jooksul nuuskas nina, kuid temal läksid kõik asjad paari päevaga iseenesest üle. Sellistel juhtudel kartsin alati, et emb-kumb laps ka nohusse jääb. Õnneks olid nemad tugevad ja meie käest midagi ei korjanud.
Ja nüüd on paari päeva pärast juuni kuu, ehk siis viiruste kõrghooaeg läbi. Nii, et meie lastel läks ülikergelt see talv ja ma olen ütlemata õnnelik, et ei olnud mingisugust pidevat arstide juures käimist, rohtude ostmist, laste tohterdamist, toas passimist ja muretsemist. Meie uue elukorraldusega ja kahelapse majandamisega oli jändamist nii ehk naa ja kui oleks lapsed pidevalt haiged ka olnud, siis ma oleks küll vist väheke hulluks läinud.
Mõni ema küsis, et mis ma tegin, et lapsed terved olid ja kas andsin neile ka mingeid toidulisandeid või vitamiine. Lastele manustasin igapäevaselt D-vitamiini nii, nagu see nagunii on pisikestele ette nähtud ja soovitatav. Ka ise sõin D-vitamiini, mõni päev kindlasti unustasin võtta ning Rattahull võttis paaril korral terve talve jooksul, kui ta seda purgikest märkas kohvipaki kõrval. Muud me midagi lisaks ei manustanud. Usun, et Liisu puhul on kindlasti aidanud ka see pneumokokk või streptokokk vaktsiin ja Saara puhul minult saadud antikehad, mis vastsündinut esimesed kuus kuud enam-vähem kaitsevad haiguste eest. Küsisin perearstilt, et kas peaks ka Saarale laskma sama vaktsiini teha, mis Liisule sai, kuid ta arvas, et vaatame, kuidas teine poolaasta möödub ning seda saab teha iga kell. Viimaks usun, et kõige rohkem aitas immuunsust tugevana hoida igapäevane värske õhk. Käisin ja käin praegugi lastega iga päev vähemalt paar tundi väljas. Talvel kõige külmemate ilmadega Saara pärast ikkagi ei julgenud minna ja mõnel paduvihmasel päeval sai ka kodus oldud, kuid muidu alati. Sobiv riietus selga ja välja. Väljas käimise eesmärk oli üldiselt muidugi lihtsalt toast välja pääsemine ja Liisule tegevuse pakkumine, mille positiivne kõrvalmõju oli lihtsalt hea tervis. Kui ennetamisest veel rääkida, siis ei hoidunud me ka avalikest kohtadest. Kui vaja, siis sai Liisu ikka toidupoodi kaasa võetud, kus ta ostukärus istus ja selle sangast kinni hoidis, mida sajad inimesed on puutunud. Muidugi ei tormanud ma last pisikute pessa viima aga teinekord lihtsalt muud moodi ei saanud ja üks lastest oli vaja poodi kaasa võtta. Nii poeringilt, kui õuest tulles oli/on toas esimene kohustuslik toiming kätepesu, mis on ilmselt kõigile täiesti loomulik ja tavaline.
Ei tea, kui palju sai teadlikult ise ära tehtud või oli see lihtsalt juhus, et meie ja lapsed sellel talvel ja kevadel terved olime, kuid nii ta läks. Ja nagu öeldud, siis tõesti õnn, et see nii läks, sest tegemist oli niigi. Äkki meie lastel see immuunsus, mis eelmine talv vähemal Liisul küll kehvake näis olevat, ikkagi töötab ja mõni talv tuleb veel selline...

XOXX