The awkward moment when...

Helistan päeval vennale, et uurida kuidas tal tervis, kuna tean, et ta ka haige ja angiin ja miskit. Telefon väljas. Helistan varsti uuesti, võtab vastu.
Mina: "No tsau! Kuidas tervis?"
Venna: "Tsau! Kuule nüüd olen juba palatis," ütleb ta veits kähiseva aga täiesti enesestmõistetava häälega.
Mina: "Mida?" kuna hakkis veits ja mõtlesin, et sõna "palat" ma ikka kuulda ei saanud ju.
Venna: "Et palatis olen nüüd juba," ütleb ta jälle rahulikult.
Mina endiselt täiesti segaduses, et kas ma kuulsin ikka õigesti: "Kuskohas sa oled?"
Venna: "Palatis!"

Igatahes jah, see piinlik moment, kui sa nii möödaminnes helistad vennakesele, et kuidas sul läheb ja ta ütleb, et palatis on. Miljon mõtet vuras jälle mu peast läbi kohe. Aga seekord ei olnudki see pomm nii suur ja purustav. Terve meie suguselts on praegu mingit moodi tõbine. Ja nii ma mäletan, et venna juba eelmine nädal kurtis, et kõht nii kõvasti valutab vahest, et ei saa öösiti magadagi. Nädalavahetusel tabas teda lisaks veel enamvähem sama saatus, mis mind: kõrge palavik, külma ja kuumavärinad ja kõik sinna juurde kuuluv. A tal oli ikka nii kehva olnd selle kõhuga, et kutsus nädalavahetusel kiirabi koju. Kiirabi arvas, et võivad mingid maohaavad olla a midagi ei tehtud ka. Täna hommikuks oli asi nii hulluks läind, et Maadz viis ta haiglasse. Mingid proovid-värgid ja vaadati, et jah pimesoolega on jamasti. Aga selliseid pimesoolikahädalisi oli vist veel seal olnud ja öeldi, et pannakse järjekorda ja peab ootama lihtsalt haiglas. Pandi haiglavoodi peale ja taheti vist sõidutada kuskile aga kaks õde sõidutasid ta kogemata kas kuskile seinanurga või lifti ääre vastu või kuhugi ja pimesool plaks lõhkes selle peale. See oli nii valus olnud, et vaene vennake hakkas lausa karjuma valust. (Ja mehed, või vähemalt mu vennake, ei näita muidu valu väga välja). Noh ja siis ei olnd enam mingit ootejärjekorda, siis oli päris kiire kohe. Siis vast oli nagu kuskil Grey anatoomias, et kõik arstid ja õed jooksid kiirelt koos haigega ja voodiga mööda haigla koridore operatsiooni saali. Operatsioon ja võeti välja see lõhkenud soolikas. No vot. Süüa ta ei või praegu. Ühtede torudega jookseb toit sisse ja teine toru läheb külje pealt kõhtu, kus voolavad antibiootikumid. Aga no saab vähemalt paar päeva rahulikult võtta ja puhata.

Ise olen siin nii enamvähem. Arst vaatas täna, et kopsud puhtad, kõrvad ka terved, veres ka midagi väga hullu pole. A mandlid jube üleval ja ega see värk mul ise ära ei lähe. Nii, et närin nüüd antibiotse nädalakese. Nii, et jah vägisi tahetakse meie suguseltsi siin välja süüa. Aga me vastupidavad ja sitked setod, alla ka ei anna!

XOXX