Haigeks olemisest: lõpetuseks...

Ma väga loodan, et me selle haigeks olemisega on nüüd kõik. Nagu juba eelmisel korral mainisin, siis õigete rohtudega minu olemine paranes üsna ruttu ja alles jäi veel võitlus ohatisega. Kuid lisaks ähvardas firma peole kriipsu peale tõmmata haige laps. Käisin küll kodus maskiga ringi aga no koguaeg ju ei saa ja nii pikalt haige olles neid pisikuid ikka tuppa kogunes ja nii ka Liisu need paratamatult üles korjas (nagu ta ka kõik muu põrandalt üles korjab ja suhu pistab). Neljapäeval ajas Liisu peale igat söögikorda toitu välja, mida muidu enam üldse ei juhtu. Lisaks, kui muidu teeb Liisu number kahte umbes üle päeva või kahe päeva tagant, siis tollel päeval tegi ta seda päeva jooksul kolm korda. Kraadiklaas näitas 37,4 (kuni 37,3ni on veel normaalne) ja kui Liisu praktiliselt kõik söögi välja viskas, siis helistasin ruttu arstile. Sain jälle näpunäiteid ja olin perearstiga pidevalt ühenduses. Õhtul enne magama minekut oli Liisu temperatuur tõusnud 38 kraadini. Andsin talle paratsetamooli siirupit ja valmistusin rahutuks ööks ja mõtlesin, et mine tea, äkki tuleb meil veel temaga emosse minna, kui kodus enam midagi teha ei oska. Liisu ärkas mõned korrad rohkem, kuid õnneks palavik ei tõusnud ning juba järgmisel päeval olid Liisu näitajad paremad, maost midagi ei tulnud, number kahe uputust polnud ja ka ta ise oli palju rõõmsam laps. Igaks juhuks palus perearst esmaspäeval pissiproovi tuua ja saime kinnitust, et ka see on korras (beebitüdrukult pissiproovi saamine on veel omaette huvitav väljakutse). Mis see täpselt oli, ei teagi. Ühtki hammast ei lõikunud, kõhuhäda peres kellelgi ei olnud ning traditsioonilise külmetuse moodi ka ei paistnud olevat. Kuigi võib-olla temal just külmetus nii välja lõigi. Vaatame, kuidas Liisul on, kuid tundub, et asi on korras.
Ka laupäeval oli Liisu selline nagu tavaliselt ning saime ikka Rattahullu firma peole ka minna. Muidugi läks minul sättimisega ikkagi lõpuks kiireks ja tormasin korteris närviliselt ringi ja oleksime peaaegu hiljaks jäänud. Mingi ime läbi jõudsime siiski õigeks ajaks. Tuleb öelda, et üritus oli vägev. Pole sellisel firma peol käinud. Programm oli mitmekesine ja sisaldas esinejaid, süüa ja juua oli nii, et tõsta ja kalla ainult juurde, bänd pani kõik puujalad tantsukingi kulutama ja rahvast oli palju ja igasugust. Kuigi firma poolt oli kõigile tagatud sissepääs lähedalolevasse klubisse, tulime meie südaöö paiku koju ära. Mul vist oli seekord isegi rohkem hoog sees aga mõistlik oli kindlasti koju tulla. Liisu oli Vanaemal väga hea laps ja selle koha pealt mingit muret ei olnud. Igal juhul oli väga mõnus üles löödult sellisel peol käia, kuhu väga tihti ei satu. Aga tuleb tõdeda, et kui kontsi nii harva kanda, nagu mina seda praegu teen, siis pole imestada, et jalad ka kipuvad ära väsima. Aa, ja mis te arvate, kuidas mu ohatisega oli? Rohi toimis üsna hästi ja mingeid ville mul ei olnud ega tulnud. Küll aga oli rohu möksimisest ja nuuskimisest ja ohatise algetest nina alune ikkagi punane ja võis aimata, et seal on midagi toimunud. Panin oma parimad jumestamise oskused tööle ja enam vähem õnnestus see värk ära peita. Mõttes see mind ikka koguaeg häiris aga tegelikkuses vist nii hull ei olnud ja ei lasknud pidu sellest rikkuda.
Aga mis ma veel selle lapsega haigeks olemise kohta tahan öelda on see, et muidu oli nii, et ise võid ju haige olla. Et on halb ja paha ja pea paks ja palavik ja tatt voolab ja tahad ainult magada. Aga kui sul on laps, kes vajab koguaeg sinu hoolt ja ka tähelepanu, siis pead haigust põdema püstijala peal. Ei saa magama keerata, siis kui tahad või päev otsa diivanil vedeleda. Ja samas topib laps oma sõrmi sulle ninna ja suhu, et ikka kõik pisikud kätte saada või siis imetamise ajal tahab tatt ninast lapsele peale tilkuda. Õnneks oli mul ka abikäsi ja tegelikult sellist surma tunnet ei olnudki. Ja muidugi on veel kurvem vaadata, kui su pisike beebi on haige, kuid ta ei saa öelda, mis talle paha teeb. Püüad teda igati aidata aga vahepeal tundub, et enam ei teagi mis teha. Eks vist tuleb selline abituse tunne peale, kui juba kõik võimalik on ära tehtud. Samas läks Liisul seekord ikkagi kergelt ja kiirelt ja väga loodan, et Liisu enam nii pea haigeks ei jää ja naeratab ja kilkab ja on meie rõõmus laps.

XOXX