Et kõik ausalt ära rääkida...

Sai siin üks päev istutud paari inimesega ja meenus üks seik mu venna sünnipäevast, mida ma olin unustanud siia kirja panna.
Juhtus see järgmisel hommikul, kui külalised hakkasid laiali minema. Viimased tugevamad tsillisid veel maja ees ja ootasid otsust, millise auto peale nad saavad ja mis nende autodest saab. Peo peremehed õiendasid samal ajal koha omanikuga veel viimaseid arveid. Marge otsis raha ja pidas veel nõu Maunoga ja juhtus nii, et mõned viiesajased rahatähed pudenesid ta sõrmede vahelt maha. Aga õnnetuseks oli tegu terassi moodi laudpõrandaga, mille laudade vahel olid parajalt suured vahed ning need viiesajased pudenesid täpselt sinna vahele. Siis olid järsku kõik insenerid valmis ja teadsid täpselt, kuidas raha sealt kätte saada, kuid lõpuks kukkusid need veel sügavamale. Eriti hea oli veel see, et Siim, kellel oli endiselt sees päris mitu promilli, rääkis samal ajal naisega telefonis, et viiesajaste pakk kukkus põranda alla. Naine arvas, et Siim on ikka päris segi ja pani telefoni ära. Kuid seekord Siim ei valetanudki. Nii juhtub, kui vahest valetad, et sind ei usutagi enam, kui tõtt räägid. Ja siis, kui kõik arvasid, et see raha on nüüd sinna igaveseks investeeritud, siis päästis olukorra väga operatiivselt tegutsenud koha omanik. Tuli akutrelliga ja võttis põranda üles. Või noh ühe laua. Ja raha oligi käes. Siis hakkasid naljamehed sealt igast muid huvitavaid asju otsima nii, et parajaks kullakaevamiseks läks. Vot selline asi meenus. Huumorit peab saama!

XOXX