Blondiini päevaraamat

Hommik. Ärkan kell kaheksa, et jõuda raamatukokku hiljemalt kell kümme. Ärkan kell kaheksa, molutan ja jõuan raamatukokku kell kaksteist. Iiveldab ja paha on olla. Oksendada tahaks. Kui te kõik arvate nüüd, et aga äkki ma olen rase, siis ei. Kui siis vaid Pühast Vaimust. Pigem on need närvid, mis seedimisega enam koostööd teha ei taha. Rahakott on kadunud. Lõpuks meenub, et see sai eile vist auto kindalaekasse pandud ja ilmselt on see seal. Saan lõpuks oma seitse asja kokku pandud ja kõmbin trepist alla. Käivitan auto ja avastan, et telefoni pole kuskil. Panen auto seisma ja kõmbin viiendale tagasi. Korteriukse ees avastan, et korterivõtmed jäid alla. Kõmbin jälle alla, võtan võtmed ja jälle viiendale üles tagasi. Võtan telefoni ja lähen autosse. Tsekin kindalaegast, rahakotti ei ole. Juu siis ikka on toas. Kõmbin viiendale tagasi, leian rahakoti ühest teisest kotist, kuhu enne ei vaadanud. Kõmbin alla ja istun jälle autosse. Hakkavad pihta need tumeda auto, tumeda sisuga ja ilma konditsioneerita auto rõõmud. Autos on umbes kaheksakümne kraadine saun ja mootori peale võiks vabalt leili visata. Ja mu auto oli veel varju pargitud! Sõidan lõpuks linna. Mõtlen, et lähen haaran ühest populaarsest kiirtoidu kohast ühe Ceasari salati, et raamatukogus nii pea kõht tühjaks ei läheks. Maksmisel avastan, et rahakott on üsna tühi. Meenub, et eile enne öölaulupidu sai enamus sularaha ja pangakaart tagi taskusse pandud. Tagi on kodus, sest väljas on 20 kraadi sooja. Lugesin siis kassatsikile punaseid sente, mis rahakotti olid jäänud. Sel hetkel oli küll jube hea meel, et ma neid punaseid sente kunagi poodides otsida ei viitsi ja rahakotis oli neid päris palju. Salat maitses küll hästi ja vast kraabib ülejäänud söögikordade jaoks ka nendest punastest sentidest midagi kokku. Raamatukogu juurde jõudes on parkimiskohad suht täis nagu alati. Õnneks olen ma külgboksi äss ja pressisin oma auto imepisikesse vahesse osava randmeliigutusega ära. Kõmbin raamatukokku, uitan veits saalide vahel ja pean pistikujahti. Mingid niisama tsikid vist ei tea kui väärtuslikud on siin üleval pistikuga kohad ja on need julmalt ära hõivanud, ilma, et neil oleks arvutit kaasas ja sirvivad lihtsalt seal raamatuid. Või siis just teavad ja see ongi nende kibestunud kättemaks. Ühe vabapistiku juures istub üks tädi. Pakin oma asjad teisele lauale lahti, suudan hiirvaikses raamatukogus koti krõpsude ja lukkudega teha nii kõva häält, nagu oleks maavärin alanud, komistan varbaga vastu lauajalga ja sellest tuleb veel üks kõva mütsatus, mis kajab üle kahe saali vähemalt. Lõpuks ütlen tädile vaikselt vabandust ja ta suskab mu juhtme pistikusse. Ilmselgelt on mu juhe nii lühike, et ulatub vaevalt arvutini, olles samal ajal nii pinges nagu põllu peal jooksev kõrgepingeliin. Panen arvuti käima. Ilmselgelt sai hommikul kodus ühte laulu kuulatud ja kõlarid on põhjas. Tudundudunnnnnn üürgab mu arvuti windows oma tervitussignaali üle terve saali. Tõmban pea ruttu õlgade vahele ja varjan näo ekraani taha, et varjata selle tropi identiteeti, kes terve saali on vihale ajanud. Teen lahti feissbuugi ja msni. Autost haarasin veel kaasa eilsest alles jäänud pooliku kokakoola, mis oli kuumas autos koguaeg loksunud. Psssshhhhhhhhhhhhhhh kostab jälle terve üle saali, kui ma selle lahti keeran. Kui muidu läheb poolikust joogist ööpäeva jooksul suht kõik gaas välja, siis sellesse oli küll kuskilt ullult juurde tulnud ja nii kõva häält pole mul ükski pudel avades teinud. Ilmselt vihkab mind nüüd terve saalitäis vaikselt õppida püüdvaid tudengeid ja selline tunne on, et olen praegu täpselt selline raamatukogukülastaja, milliseid ma ise alati sapiste pilkudega tulistan. Aga siin ma nüüd olen igatahes. Kell on alles üks saamas ja ma ei imestaks, kui siia peatükki veel õhtuks täiendust tuleb.

XOXX

P.S. Auto on endiselt nii must, et selle värvi on peaaegu võimatu tuvastada, ülevaatus lõppeb selle kuuga, ehk juba laupäeval ja talvekummid on endiselt all nii, et saan mõnuga mööda linna krõbistada. Winning!