Teine huvitav nähe, mis on minu arvates viimasel ajal raamatukokku tekkinud on "jalutajad". Need on inimesed, kes mingil põhjusel ei suuda istuda ühe koha peal. Kusjuures probleem ei ole üldse selles, et lugemissaalis istumisruumi ei oleks. Nendele inimestele meeldib lihtsalt mingil põhjusel 1. 2. ja 3. saalide vahel jalutada. Jalutajate seas on konkreetse, pika sammuga tõsimeelseid jalutajaid, kes kulm kipras alati kuhugi tõttavad...või just SEDA raamatut tooma lähevad. Tihtipeale on neil midagi kaenlas või on kott seljas (üks, kergelt kiilanev kahekümnendate lõpus olev jalutaja näiteks väntab päevas ikka hea neliteist ringi erinevate saalide vahel).Aga on ka tasakaalukamaid, selliseid veidi unelevaid jalutajaid, kes üks käsi taskus, teine "argumenteerimisasendis" rahulikult saalis ringi kulgevad, vahest mööda minnes raamatute selgasid riiulitel katsuvad või mõne suvalise trükise suvalisest kohast haaravad ja suvalise koha pealt lahti löövad, et siis muiata, kui kontekstist väljakistud lause kogu oma suvalisuses naljakas tundub. Uneleva jalutaja alatüüp on unelev-eksinud jalutaja. Selle tüübi esindaja ei tea ilmselt ise ka miks ta raamatukogus on või mida ta siit täpselt otsib. Nii ta siis hiilib arglikult riiuli juurest riiuli juurde ja seisatab iga juures mõtlikult. Kusjuures seda tehes ajab unelev-eksinud jalutaja oma silmad häästi suureks nagu ööloom ja imestab; "sellel riiulil...veeel rohkem raamatuid..." Lisaks nendele kahele jalutajatüübile liiguvad ringi veel karjas jalutajad. Need on enamasti sellised hilpharakad, kelle riided hästi palju sahisevad ja kelle üleelupikkuse õlarihmaga põlvedeni rippuv kandekott kõndimisel vastu jalgu ja lauanurki põrkab. Seepeale kotist kostuvate helide abil on kõikidele ruumis viibijatele võimalik hõlpsalt koti sisu ära arvata. Karjas jalutajad käivad ringi mitmekesi ja muidugi saadab seda patsaaži õdus vestlus teemal "Äää-ää..". Siis on veel mainimist väärt ka "Mha-eihshaaa-erithi-khõva-häälegha-rhääkidha-mha-olhen-rhaamatukoghuus" telefoniga jalutajad. Loomulikult kuuluvad siia needki telefoniga jalutajad, kes ei tee telefoniga rääkimisest mingit numbrit ja lällavad läbi kolme saali jalutades julgelt omi "äriasju" arutada. Esimesi iseloomustab komme telefoniga rääkimise ajal riiulite vahele "varjuda", lootuses, et siis ei ole neid üldse lugemissaali kuulda. Loogikad "kui ma kõnnin lugemissaalis hästi kiiresti, siis ma võin rääkida kõvema häälega" ja "kui mind ei ole(riiulite vahelt) näha, siis ei ole mind ka kuulda", paistab kahte viimast jalutajatüüpi siduvat. Märganud olen ka taaskäitlemisest silmnähtavalt huvitunud jalutajaid, kes kohusetundlikult igal täistunnil oma "prügikorviringi" teevad. Kui lisada siia "elektripistiku-kütid", raamatuid tagastavad raamatukogu töötajad, jalutajad, kelle ilmne soov paistab olevat iga sammuga kanda läbi raamatukogu betoonpõranda lüüa, pissile minejad-tulijad ja kõikidest jalutajatüüpidest kombineerunud liikuvad rändkarjad, siis võib siin Universitase raamatukoguplatool päris huvitav oma välivaatluse boksis istuda ja tähelepanekuid teha. Lugemisboksidesse varjunud sapised küünikud on meie järgmise sissekande teema. |
Milline äratundmisrõõm. Ise olen ma ilmselgelt pistikuküttija. Lõbus lugemine.
XOXX
0 arvamust:
Postita kommentaar