On the road again...

Käisin rattaga sõitmas!!! Juhhuuuu. Niiii hea tunne oli ratta seljas olla. Korralikult sõitmas sai käidud viimati oktoobris ja natuke tasasel maal veeremas 1. jaanuaril kui kõhtugi praktiliselt polnud. Talve jooksul sai ratas isegi veidi upgrade'i uue sadula ja sadula posti ja amordi näol ja seetõttu eriti veel mõtlesin iga kord keldris käies koguaeg, et millal millal? ma saan sõitma juba. Täna oli selline ilus ilm, et päike paistis, kuid ei olnud liiga kuum. Käisime päeval oma pisiperega Toomemäel jalutamas ja tuli lihtsalt mõte, et äkki ma saan täna rattaga sõitma minna. "Alumise korruse" enesetunne on mul juba ammu hea. Tundub, et ilupisted, mis sain, on paranenud ja niidid sulanud. Istuda sain normaalselt juba haiglast koju saades. Tean, et intensiivse trenniga tuleks umbes paar kuud oodata. Enne haiglast lahkumist küsisin veel ämmakalt spetsiaalselt, et kuidas selle trenniga on. Tema ütles, et vastavalt enesetundele tuleb vaadata ja võib teha. Küsisin ka, et kui enesetunne lubab, kas rattaga võib sõita ja sain vastuseks, et ikka võib. Ilmselgelt ei lähe ma mingeid metsasingleid ja Kolmapäevakuid sõitma aga kruusateedel parajas tempos lubab enesetunne rallida küll. Juhtumisi sai täna Vanaema Liisut vaadata ja kolm nädalat peale sünnitust saime Rattahulluga kahekesi väikse ringi tehtud. Tunne oli nii hea! Täpselt nagu vanasti. Võhma oli küll ilmselgelt vähem aga see ei tähendanud üldse. Lõppu sai veel kiirem spurt tehtud, sest Vanaema helistas, et Liisul hakkab söögiisu tulema ja siis muretsev ema vajutas pedaali nii kuis jõudis. Laps tegelikult üldse näljast ei karjunud ja Vanaema oli lihtsalt natuke liiga muretsev paari suu maigutuse peale Ilmselt õigem oli ka, muidu võib-olla olekski end ratta selga unustanud. Igal juhul oli täna üks väga väga hea päev!

XOXX