Proud to present...

Ma ei olegi enam rase!!! Meie beebi otsustas ise meie sekka tulla just talle sobival ajal ning valis selleks nädal tagasi olnud aasta valgeima öö. Alati vaba päev sünnipäeva tähistamiseks! Te ei kujuta ette kui hea tunne see on, et see kaua kaua oodatud beebi on lõpuks meie käte vahel. Isegi juba Rattahullule tundus lõpus, et ainult üks lõputu ootamine käib ning beebi ei kavatsegi välja tulla. Aga ta tuli! Oleme juba kosunud ja mitu päeva kodus olnud, harjume ja elame meie beebi rütmis. Praegu tundub ta küll olevat jube hea ja rahulik beebi. Sööb ja magab ja vaatab vahel täitsa pikalt ja agaralt ringi ning kaeblikku häält teeb vaid siis, kui pepu on märg või kõht tühi. Riietamine on ka talle vahel veidi vastumeelne aga juba peaaegu harjub sellega ka. Muul ajal on ta niisama nunnu ja teeb suuri silmi või läbi une armsaid nägusid.
Sünnitusest ehk kirjutan eraldi postituse. Terve protsess kogu eeltööga oli väga pikk aga kui ikka tõeline äksion lahti läks, siis läks suhteliselt ruttu aga raskelt. Ainuke, mis öelda võin, on see, et ega seda sünnitust ei ole võimalik ikka absoluutselt mitte mingit moodi enne ette kujutada, kui ise pole läbi teinud. Olin ju nii palju hirmujutte kuulnud teiste kogemustest ja lugenud nii paljusid sünnilugusid, kuid tegelikkuses on kõik ikka hoopis midagi muud. Ega ta kerge ei ole ja tööd tuleb ikka korralikult teha ja vahepeal oled nii soga omadega, et kõik raamatutest loetud õpetussõnad ja soovitused on meelest läinud. Aga õige jutt on see, et nii pea kui su laps on sündinud ja su kõhu peale pandud, on kadunud kõik valu ja väsimus ja sogasus ja on vaid suur suur rõõm.
Ühesõnaga on rõõm teatada, et oleme kõik terved ja õnnelikud ning ühe väikse tütre värsked vanemad. Nüüd aga on ees ootamas nii umbes 20-aastane projekt, mis on kindlasti täis rõõme ja muresid, kuid mille üle võime lõpuks loodetavasti suurt uhkust tunda.

Täpselt nädala vanune

XOXX