Rändurpere...

Kodus olla beebiga on hea. Mulle meeldib kuidas mu beebiasjad on sätitud täpselt niimoodi käepärast, et kõik sujub. Tahaksin öelda, et need olid ammu nii valmis pandud, et kui koju tulles oleks kõik juba ok. Tegelikkuses tulime koju, laps magas ja mina hakkasin samal õhtul kohe asju käepäraselt sättima: vannitoas, magamistoas, imetamistoas (milleks on tegelikult elutuba). Samuti pakkisin kõik haiglakotid kohe lahti, sest ma ei salli neid laiali olevaid kotte (ja kuna me oleme koguaeg olnud ränduripere, siis on neid koguaeg ja kui ma neid kohe lahti pakkida ei jõua, siis ma tunnen endas kasvavat ärritust. Eriti veel sellepärast, et Rattahull ei tunne). Kuna kõige paremini õpib praktika käigus, siis sai järgnevatel päevadel veel ringi tehtud esimesel õhtul paigutatud asju. Ja nagu siit selgub, polekski olnud mõtet varem midagi valmis sättida. Practice makes perfect.
Samuti on hea beebiga käia poes või mõnel muul kiirel toimingul. Oma beebimersuga saime kaasa vankrikoti. Enamikel vankritel on need sellised mitte kõige ilusamad märsid, meie omaga oli aga kaasas täitsa selline nagu poest ostetud käekott. See on mul toanurgas alati valmis ja peale esimesi üht-kaht beebiga linnaskäiku sai kiirelt selgeks, mis seal koguaeg olema peab. Seega kott kaenlasse, beebi turvahälli ja minek. (Okei tegelikkuses tuleb enne välja minekut teha mähkmevahetus, sobilik riietamine, söötmine, kooksutamine ja siis tõmbad ise ka midagi selga. Aga no vähemalt komplekteeritud koti pärast stressi pole).
Paar pikemat sõitu on meil ka olnud. Ühel hommikul tuli mõte, et lähme maale. Liisu oli siis 12 päevane. Olin alati arvanud, et kui lähme lapsega esimest korda maale, siis valmistun juba pikalt mitu päeva ette, et kõik saaks ikka kaasa. (Mind ärritab tohutult, kui midagi olulist jääb maha ja seetõttu ei ole asjad nii nagu ma ette kujutasin ja plaanisin. Ilmselt ärritab see mind rohkem, kui peaks aga no lihtsalt mulle meeldib, kui asjad on nii nagu ma tahan). Mõte tuli aga ootamatult ja ei tundunudki nii ulmselisena ja seega viskasin sõna otseses mõttes asjad kotti. Mõnda topelt või rohkem kui vaja, lihtsalt nii igaks juhuks. Ja saimegi mindud ja käidud. Isegi maal kohanesime täitsa hästi. Kõige rohkem kartsin seda, et seal ei ole voolavat vett ja ka mitte sooja vett, kui sa ei ole kütnud pliiti või ahju. Aaaga mõtlesime sobivad lahendused välja ja kõigega tulime toime ja üsnagi stressivabalt. Ainuke, mis ehk ongi maal käimise juures kõige tüütum, on see suur asjade ja kottide tassimine. Rattahull käib paar korda viiendalt alla ja tagasi, et ära viia meie hiigelsuur spordikott riietega, beebi sprodikott riiete ja asjadega, arvuti, söögikott, vankrikorv, tekid jne. Siis tuleb keldrist võtta veel vankriraam ja Rattahullul miljon tööriista (enamasti osutub nendest vajalikuks vaid mõni üksik, kuid igaks juhuks peavad tal ka nö oma asjad ehk tööriistad kaasas olema. Igaks juhuks). Lõpuks peab vaatama, et beebit turvahälliga maha ei unusta. Siis võib kogu killavooriga teele asuda. Pärast tagasi saabudes tuleb muidugi kõik need kotid jälle lahti pakkida.
Eile käisime oma perega ka esimesel sotsiaalsel üritusel, sugulase lapse sünnipäeval. Muidugi jäime hiljaks, sest Liisu otsustab alati siis väääga korralikult ja pikalt süüa, kui peab kuskile minema. Või siis mõtleb, et võiks mähkme korralikult kaks korda täis kakada. Kuigi käisime vaid mõne tunnisel sünnal, tuli ikkagi kaasa võtta vanker, sääsevõrk, vihmakile jne. Lõpuks pidid vaatama, et ise ka ikka normaalne välja näeks ja pluus piimaplekke täis poleks, sest muud varianti selga pole väga panna (+10 kilo on endiselt tagumikul ja kintsudel. Lisaks seab omad piirangud garderoobi valikul see, et iga outfitiga ei ole just kõige mugavam imetada, kuna oled ise poolpaljas). Aga jõudsime kohale ja viimased külalised me polnudki. Kohale jõudes toimus tita presentatsioon, sest ikka tahtis igaüks näha ja silitada. Siis tuli vanker kokku panna ja laps sinna sisse, käru kiigutada, et ta magama jääks jälle ja lõpuks sai lauda istutud. Ise veel kahtlesin, et ega ta vist väga sügavalt ei jäänud magama ja nii kui sain enda taldriku täis tõstetud, kostus vankrist heledat häält. Kõige selle sõitmise ja presentatsiooniga ja õnnitlusvooruga oli kell nii palju, et lapsel oli jälle kõht tühi. Nii et haarasin oma vankri-/imetamiskoti ja läksin tuppa vaiksemat nurka otsima. Imetamisel on oluline mugav asend. Kodus oled oma lebotugitooli ja järiga ära harjunud aga seal sai ka tavalisel puupingil hakkama. Laps söönud, sain lauda tagasi minna. Siis algab aga see trall, et kuhu laps panna, et ise süüa saaks. Rattahull oli seekord üsna kiire söömaga ja läks laps tema kätte. Seni kuni ma sõin, otsustas Liisu üleliigselt habatud toidu Rattahullu pluusile väljutada. No pole hullu. Seltskonnas olid kõik lastega inimesed ja mõistsid olukorda. Vahepeal laps uinus, siis tuli kakapidu püksi ja siis oli varsti jälle söögi aeg. Seekord oli privaatne tuba hõivatud teiste laste poolt, kes mängisid seal Monopoli suure kisaga, teine tuba oli remondis ja kuna rohkem tube polnud, pidin valima diivani vahekoridoris. Seal sõelus ka muidugi inimesi ja siis tuli kasutusele võtta mu suur sall, et ennast ja last kuidagi katta, mis muidugi ei püsinud mul õla peal korralikult ja samas ei näinud, mis laps salli all tegi ja ega mu suur rind tema hingamisteid juba ei kata. Nagu enne ütlesin, siis peab imetamine eelkõige mugav olema, sest kui ema on rahul, on ka laps rahul. Endalegi üllatuseks kohanesin enda mugavustsoonist väljas olles üsnagi ruttu ja olin isegi uhke enda üle, et saan ka mujal imetamisega hakkama. Siiani pole käigud nii pikad olnud, et oleks pidanud pargipingil või kaubanduskeskuses imetama aga nüüd on lootust, et shoppamisi ja käimisi saab ette võtta küll. Siis tuli muidugi Liisul uus kaka püksi ja saime selle protseduuri seal diivanil ka jälle läbi teha. Edasi läks üsna stressivabalt, sest peale seda keeras Liisu sügavalt magama ja ei ärganud ka selle peale, kui emme ja issi ja terve kari lapsi rolleriga vaheldumisi ringi kimasid, või uut murutraktorit demonstreeriti või vana Lada suure põrinaga käima lükati. Enne ära tulekut andsin veel lapsele süüa, autos jäi ta sügavasse unne ja ei ärganud enne kui keset ööd. Nii, et tegelikult oli täitsa tore käia. Ja tundub, et Liisule ka igasugune rändamine meeldib, sest autos ta alati magab. Võib-olla aitas sellel kaasa ka see, et kuni raseduse lõpuni rändasime koguaeg ringi.
Ja nii me harjutame siis pikemaid käike ka, mis emmele teevad peale stressi ka rõõmu, sest pidevalt kodus olles on väga mõnus kuskil ära käia.

XOXX