Babyweight... ehk sellest, mis peale rasedust tuska teeb

Peale rasedust on keha muutunud, hormoonide tasakaal pole veel paika läinud ning oled üldse selline hell.
Peale sünnitust ei jõudnud väga kaalu peale mõelda, sest nagunii oli neid asju, mille peale mõelda, piisavalt palju. Enne sünnitust ka tegelikult väga ei mõelnud. Alguses olin küll väga teadlik kaalu jälgima. Aga kuna pool rasedust mul praktiliselt kaalu ei lisandunudki, siis ei olnud ka põhjust väga muretseda. See eest lõpus lisandus seda ikka korralikult aga siis tundus, et mis seal ikka nii väga teha ja väga karmilt ennast ei keelanud ka, sest mingid rõõmud peavad ju raseduse ajal olema ka.
Nüüd kui sünnitusest on möödas veidi vähem kui kaks kuud, olen muutunud kärsituks ja sooviks tagasi oma endist keha. Raseduseelse kaalu saavutamiseks tuleks kaotada veel 9 kg ja veel parem, kui kaoks 10. Peale sünnitust kadus 8 kilo kiirelt ja veel paar kilo vaikselt, kuid üldiselt on kaal hetkel seisnud. Kehakuju on mul selline natuke ebaproportsionaalse liivakella moodi: suured rinnad, selge vöökoht ja väga laiad puusad ja kintsud. Pluusid lähevad suures osas kõik endised selga, sest olen alati suurerinnaline olnud. Mõned eest nööbitavad pluusid on veel out, sest rindadest ei lähe kinni. Teksad ja muud püksid ei lähe aga ühedki jalga, isegi mitte mingid vanemad, mida kandsin siis, kui olingi umbes samas kaalus, nagu praegu. Ongi selline tunne, et kõik need 9 kilo on tagumikul ja kintsudel. Füsost sõbranna küll veidi lohutas, et peale sünnitust ongi kehakuju muutunud ja sealhulgas ka puusad, mis võib olla üks põhjus, miks püksid hästi jalga ei istu. Aga samas näen ju ise, millised mu tagumik ja kintsud on. Nii ma kannangi suures osas ühtesid pükse, selliseid laiemaid suvekaid või seelikuid. Mis siis saab, kui sügis tuleb, ei tea. Ühed teksad sain häda pärast jalga punnitud, kuid tundub, et pean endiselt oma rasedateksaseid kandma. Muidugi ei ole kuhugi kadunud ka mu "neljas kuu" kõhu pealt. Kuskil sügaval on tunda kõhulihaseid, kuid nende peal on pehme kõhuke, mida "sisse tõmmata" ei saa. Kui päevad läbi kodus istuks ja peeglisse ei vaataks, siis kõik see nii palju ei häirikski aga kui tahad abikaasa ja lapsega linna promeneerima minna, siis ei ole mitte midagi ilusat selga panna. Ilmselt ka sellepärast teeb see kaal rohkem tuska, et olen temaga ka enne palju maadelnud ning enne rasedaks jäämist olin juba väga lähedal oma "unelmate kaalule".
Tean, et öeldakse, et rasedusega kogunenud kaal langeb umbes sama aja jooksul, mis ta juurde tuli. Seega veel aega on veidi. Samuti ei olegi soovitav imetamise ajal väga kiirelt kaalu langetada, kuna võib mõjutada rinnapiima kogust või ennast väsinumaks, jõuetumaks muuta. Imetamine võtab suhteliselt palju energiat. Tundsin seda eriti alguses, kui laps sõi väga tihti ka öösel ning siis käisingi ka öösel vastu hommikut külmkapi juures lonksu jogurtit vms sellist võtmas, sest kõht oli ööga nii tühjaks läinud ja kes teab, kuna hommikulgi avaneb võimalus süüa teha. Kui päevad on kiired ja endale süüa teha ei jõua, siis pistad teinekord ka mõne shokolaadi tüki või kommi kiirelt suhu, et veidi energiat saada. Tean ka inimesi, kellel näiteks imetamise ajal kaal ei langenudki seetõttu, et energiakulu oli suur ja seetõttu ka söögiisu suur ning neil hakkas kaal langema peale imetamise lõpetamist.
Mõni positiivne muutus on ka olnud. Olen kuulnud, et imetamisega kukuvad juuksed välja, lähevad küüned nõrgaks ja näonahk koledaks. Näonahk oli mul enne rasedust problemaatiline, raseduse ajal sain olla õnnelik ilusa näonaha üle ja nüüd vist tundub, et hakkavad vanad probleemid tagasi tulema. Aaaaga juuksed on hakanud hoopis paremini kasvama ning mitte kunagi pole mul olnud nii ilusaid ja tugevaid küüsi nagu praegu. Ainult, et ohutuse mõttes ei saa neil nüüd väga pikaks lasta kasvada.
Kuid tegelikult on kõik see tühine ja ununeb kohe, kui suurim silmarõõm sulle naeratades otsa vaatab ja terve maailma helgemaks teeb.