Páginas

Say my name...

Meie Liisul on kaks nime, üks keerulisem ja teine lihtsam. Ja nagu ma kartsin, siis veidi tekitab see keerulisem või pigem lihtsalt tundmatum nimi natuke segadust küll ja seda rohkem vanemate inimeste seas. Neile tuleb nime ikka mitu korda öelda, sest muidu nad arvavad, et lapse nimi on Rahe või Rave. Ja kui nad lõpuks õige nime selgeks saavad, siis tõdevad, et pole sellist küll kuulnud.

Nädalvahetusel maal olles olid jälle sugulased ja tuttavad koos.
Üks nendest tuli mu käest küsima: "Kust te sellise nime leidsite või ise mõtlesite välja?"
Rääkisin siis talle, et nii mina kui ka Rattahull tunneme selle nimelisi inimesi ja meile see nimi meeldis.
Selle peale tõdes ka see tuttav, et pole sellist küll kuulnud.
Hiljem, kui ka tema abikaasa seltskonnas oli, ütles ta talle veidi imestunult: "Tead, see ongi päris inimese nimi!"

Mine sa tea, ehk sai lapsele karuteene tehtud ja lapsel eluaeg sehkendamist selle nimega. Aga see nimi oli meie esimene valik ja peaaegu terve raseduse aja ennast meile pähe (või kõhtu?) istutanud. Nime panema minnes olime juba teise variandi kasuks otsustanud, kuid viimasel hetkel ütles meie mõlema sisetunne, et just see esialgne nimi peab lapsele saama ja sobib talle paremini. Natuke peabki ju eriline olema ja kui ta tahab, siis on tal alati võimalus ka Liisu olla.

XOXX

0 arvamust: