Teine kuu...

Meie pisike tütar on nüüd kaks kuud vana. Ja oi kuidas ta on kasvanud ja arenenud. Kuuendal nädalal ja kaheksandal nädalal peaks raamatute järgi toimuma kasvuspurt, mis meil tundub, et väljendub arenguspurdina. Kuidas on füüsilised parameetrid muutunud, saame teada paari päeva pärast perearsti külastades.

Liisu on selle kuuga muutunud järjest asjalikumaks. Eriti on seda märganud Rattahull, kes praegu käib veel Tallinna vahet ja näeb Liisut nädalalõppudel. Peale ühekuuseks saamist hakkas Liisu teadlikult naeratama. Nüüd on iga kord Liisul peale ärkamist nägu naerul, kui ta näeb oma voodikaruselli või kui emme-issi tulevad voodi juurde. Kui kõht hakkab täis saama ja asi muutub juba "toiduga mängimiseks", siis läheb ka nägu naerule. Kui krooksud on peale söömist krooksutatud, siis me ka tavaliselt vaatame üksteisele otsa ja naerame ja "jutustame". Vahel tuleb naer koguni nii, et tuleb ka kilge selle juurde.
"Jutustama" või siis häälitsema, lalisema on ka Liisu hakanud. Vaatame üksteisele otsa ja siis ajan mina igasugust nunnutavat juttu suust välja ja siis Liisu laliseb mutkui vastu. Vahel räägib ta veidi ka oma mänguasjadele tegelustekil või kui on käsil mähkmevahetus, siis me ka räägime üksteisele, mis me parasjagu teeme. Kui Liisu mingil põhjusel nutab, siis tuleb see nutt niimoodi välja, nagu ta ütleks haledalt "emmeee".
Liisu oskab juba natuke lollusi ka teha. Vahel pistab ta jutustamise ajal keele suust välja. Siis hakkan mina teda provotseerima ja näitan ka korraks keelt. Siis ta mõtleb korraks ja pistab jälle keele suust välja. Ja nii me vaheldumisi näitame üksteisele keelt.
Tegelustekid on ka nüüd asjakohasemaks saanud. Varem vaatas ta seal vähe ringi ja üsna ruttu hakkas seal viuguma. Nüüd võib ta seal täitsa pikalt olla, sest kätega vehkides mänguasjad kõlisevad ja kolisevad, mis teeb asja veel põnevamaks. Vahel haarab midagi kätte ka aga pigem on see juhuslik olnud. Inimesi jälgib ta veel suurema huviga. Kui ta juurest ära lähen, siis keerab kohe pea järgi nii palju kui saab. Kui parasjagu on issi temaga tegelenud ja toimub "vahtkonna vahetus", siis vaadatakse issile pikalt järgi, et kuhu ta jäi.
Füüsilise arengu poolest on suur edusamm pea hoidmine. Minu meelest juhtus see üsna üle öö. Muidugi me panime teda kõhuli ja siis ta keerutas pead ühele ja teisele poole aga ühel päeval minu süles olles ta mutkui vaatas ringi ise pead hoides. Nüüd kõhuli olles lükkab ta pea ikka korralikult kuklasse ja vaatab siis suurte silmadega ringi. Vahel küll pea natuke tudiseb ja teinekord on lihtsalt mõnusam olla pea emme rinnal aga üldiselt ajab ta ikka pea õieli ja uudistab ringi. Eriti huvitavad on tema jaoks laelambid. Või on meil lihtsalt nii ilusad need lambid.
Olen tundma õppinud ka tema erinevaid nutuhääli ja mille üle ta sellega parajasti kaebab. Kolm nuttu on eriti selged. Üks on siis, kui juba kärsitult süüa tahetakse, teine on väsinud beebi unejorin, sest une vastu tuleb ju alati protestida ning kolmas on gaasivaevuste ägin.
Kui muidu on august rahvasuus mädakuu, siis meil oli ta gaasivalu kuu. Mulle oli ikka räägitud, et gaaside aeg tuleb lihtsalt ära kannatada. Samas teised jälle rääkisid, et nende lastel polnud üldse gaase. Salamisi lootsin, et ehk läheb ka meil kergemalt. Ostsin vastavalt soovitustele rohtusid, võimlesin beebiga, masseerisin teda ja loobusin väga paljudest söökidest ja ikkagi vaevles meie Liisu gaasimullidest põhjustatud valu käes. Õnneks küll mitte nii hullusti, et ta oleks tundide viisi igapäevaselt karjunud aga siiski. Öösel vastu hommikut läheb suuremaks siputamiseks ja ägisemiseks ja siis võimle palju tahad, aitab ainult kõhuli keeramine ning kohe laps magab edasi. Mõnikord on asi nii hull, et Liisu läheb näost üleni punaseks ja kisab niiiiiii kõvasti, endal kõht kõva ja jalad pulksirgeks visatud. Seda on küll ainult võib-olla minut aga nii raske on oma last vaevlemas näha. Ja siis tuleb see gaasimull puuksuna välja ja Liisu on jälle roosa ja rõõmus. Viimasel ajal tundub, et on tal veidi kergem ja väga loodan, et hakkab vaikselt see gaaside väljutamine tal loomulikumalt välja tulema, sest praegu segavad need vahel tema magusat und. Noh siis muidugi võib hakata valmistuma juba hammaste tuleku valudeks.
Muidu oleme tegelikult ikkagi rõõmsad. Tunnen ise ennast üha paremini ja kindlamini ja vahel meenutan mõndasid esimesi päevi, kus olid ise veel nii kohmakas. Võib-olla on sellele kaasa aidanud ka see, et Rattahull viibis enamuse kuust pealinnas, mina olin Liisuga üksi kodus koguaeg ja kõigega tuli ise hakkama saada. Või siis lihtsalt oleme üksteisega harjunud, uudsus hakkab kaduma ja laps on muutunud igapäevaelu loomulikuks osaks. See muidugi ei tähenda seda, et pidevalt ei ootaks uued väljakutsed. Tuleb need vaid vastu võtta!

Liisu sünnipäeva tähistasime sportliku jalutamisega :)

XOXX