Rolling family...

On pühapäev tore päev, tore päev. Siis isa töölt koju jääb, koju jääb. See laul kehtib meie pere kohta ka. Laupäeval käisime poes nädala sööki varumas ja Rattahull leidis soodukaga ülepanni pannkoogijahu, mis tal oli kohe tahtmine ära osta. Kuigi tainast saab ka ju ise teha, lubas ta just sellest jahust järgmisel hommikul pannkooke teha. Järgmisel hommikul tegime aga automaatselt harjumusest mannaputru. Kui Liisu ärkas kella üheteist paiku, tegi Rattahull ettepaneku minna välja kärutama. Ilm oli hea ja mitte väga väga kuum. Kuna Liisu on peale pikka ööund hommikul paar tundi üleval, siis plaanisime kärutamise järgmisele uneajale. Enne kella ühte kustus aga Liisu peale suurt puuksutamist magama ära, ilma, et ma talle süüagi oleks jõudnud anda. Mõtlesime, et ta kaua ei maga ja saame ise lõuna juba ära süüa enne välja minekut. Mulle meenus pannkoogijahu, mis meil hommikul kasutamata jäi ning otsustasime siis hoopis lõunaks pannkoogid teha. Rattahull võttis selle enda peale. Kuna avastasin, et meil on kodus ka riisi ja hakkliha, siis mulle jäi täidis ette valmistada. Saime suure kuhja pannkooke ja soolast täidist ja lisaks oli meil ka vaarikamoosi. Kuna pannkooke sõin viimati ma-ei-tea-kuna, siis maitsesid need ülihästi.
Terve selle aja magas Liisu õndsat und ja ärkas lõpuks kella kolme ajal. Söötsin lapse ära ja siis seadsime end väljaminekuks kähku valmis. Rattahull käis välja idee, et tema võiks rullikatega kärutama minna, et veits koormust ka saada. Minul rullikaid ei ole aga, et ma liialt ebavõrdsesse seisu ei jääks, otsustasime, et mina jalutan rattaga. Ja mis mul selle vastu saab olla, kui korrakski ratta selga saab. Seega olime kõik ratastel, kes suurematel, kes väiksematel. Üsna juhuslikult avastasime ka väga hea ringi veeremiseks. Kiirus oli kohati 20 km tunnis ja minul oli vankrit ja Rattahullu vaadates küll kohati südame alt õõnes. Kuid alahindasin enda mehe rullitamisoskust. Tema oli vana enesekindlus ise ja võttis äärekivisid ja kurve nagu ei midagi. Ma ikka manitsesin teda aeg-ajalt hoogu maha võtma, kuna meie vankril käsipidurit pole ja ise olen selline "mine sa tea, äkki juhtub...". Möödujatele olime vist tore vaatepilt. Kärudega rullitavad emmed on tänapäeval üha rohkem moes, kuid selliseid issisid on ilmselt vähem näha. Liisu magas mõnusalt terve tee ja meie imestasime koguaeg, et miks me küll varem selle peale ei tulnud ja iga päev niimoodi jalutamas ei käinud. Oleks ammu juba titekaalu vähemaks saanud.

Püüdsime teha selfie nii, et peal oleks meie, ratas, käru ja rulluisud.
Kui nüüd hästi vaadata, siis jäid vaid uisud välja.

XOXX