Dance the night away nananananananananaaaa...

Et kõik nüüd ausalt ära rääkida, pean ma oma plänneri välja otsima ja näpuga järge ajama hakkama. Ja isegi siis, ma arvan, ei saa kõik nii ehedalt ikkagi kirja. Aga kirjutada võiks, ehk siis tuleb nii nagu tuleb. Pange end valmis üheks pikaks postituseks.
Mainisin kunagi Margus Vaheri kontserti. Oli päris mõnus. Polnd ammu käind/näind. Margus oli võluv, nagu alati ja tegi silma. Kahjuks ei saanud me lõpuni jääda, nii et tuleb uuele kontserdile minna.

Järgmine suurem elamus oli järgmisel päeval Cesises. Käisime mäe peal. Mina, Pangapreili, Priit, Taavi, Anto ja kaks Kristjanit. Peale tööd ja enne starti sain magada 45 minutit ja juba tulid korjasid poisid mu peale. Mida kaugemale Eestist, seda koledamaks pilt läks. Vanad koledad majad, räämas tänavad, auklikud teed. Terve tee peale nägin vist umbes nelja uut maja, mis oli ehitatud vast uuel aastatuhandel. Selline mulje jäi, et sõda oli sealt küll mööda läinud, aga stagnatsioon oli pidama jäänud. See selleks. Sai vähemalt kõvasti nalja tehtud saldejumpside kulul stiilis "they have no islands and nothing". Ilmselt taheti ka meie arvelt riigi kassat täita, sest kusagil Valkas võttis toll meie auto maha ja tsekkis dokumente ja asju ja tiirutas ümber auto. Meil oli kõik haroosh ja riigi rahakotti nad lisa ei saanud. Väike sõit ja olimegi suusabaasis kohal (misiganes hääldamatu nimi sellel oli). Varustuse laenutuses olid eriti lahked ja abivalmid poisid. Suusad/lauad alla ja tuld. Pangapreili pani ka esimest korda suusad alla ja kuigi algul tuli ta küll rohkem tagumiku peal mäest alla, siis varsti oli talgi asi käpas. Või siis jalgades. Üks nõlv ja teine jne. Vahepeal tegime väikse Jäägertee ja vaatasime ilusaid lauapoisse ja mingeid võistlusi, mis seal käisid. Peale Jäägerteed olid vist skillid enda arvates kõvad aga jalad vist veits külmaks läind, sest esimene sõit peale väikest pausi lõppes päris mõnusa peaga-vastu-maad kukkumisega. Esimene ja viimane kukkumine too päev õnneks. Aga piisavalt kõva, et õhtul ja järgmine päev pea ja kael valutaks. Õhtul tegid töö juures arsti- ja füsoteraapia tudengid ja kiirabi velsker mulle üle- ja läbivaatused ja midagi tõsist ei tuvastanud. Vot kui hea, kui meedikud omast käest võtta. Igatahes ei lasknud me sellest end heidutada ja tuiskasime mutkui edasi mäest alla. Üüüüüübermõnus oli ikka. Kahju, et ma selle mäesuusatamise nii hilja olen avastanud. Minul sai läbi käidud kõik nõlvad, kus polnud mingeid hüpekaid. Hüpped las jäävad mõneks järgmiseks korraks. Teised potsatasid ka ikka vahel päris kõvasti maha aga kõik jäid ellu ja terveteks. 5 tundi mäe peal läks nagu niuhhti. Igatahes koht ise oli väga mõnus ja meie üllatuseks oli seal väga palju ka eestlasi. Pakkisime oma karavani kokku ja siis Šigulda poole. Mõned meist käisid bobikelguga sõitmas. Kohe päris bobikelguga päris jäärajal. Tundus ka ülilahe nagu emotsioonidest pärast välja võis lugeda. Üks sõit kestab umbes 45-50 sekundit ja maksab 50 eur/inimene. Hoolimata krõbedast hinnast oli ka seal igasugust rahvast palju: prantslasi, venelasi, eestlasi, lätlasi. Ja peale seda oli järgmine peatus Eestimaa. Kilometraaži tuli julgelt üle 500. Tripiga igati rahul. Õhtul enne tööd hakkasid ilmnema magamatuse märgid. Ikka üldse ei ühendand otsi ära ja kohati tuli suust ikka väga seosetut teksti. Soovitus: kui võimalik, siis magage 40 tunni jooksul rohkem kui 2 tundi. Mõjub paremini.

Järgmine päev oli kell kolm start Töötajate peole Ühte Salakohta, ehk siis Lasita Puhkemajja. Pidu algas atraktsioonidega õues. Rivistus, võistkonnad, igale võistkonnale seljakott salapärase sisuga kaasa ja orienteerumisrajale. Rajad olid erinevad ja üsna väljakutsuvad. Küll olid punktid puu otsas ja võpsikus jnejne. Kohati sai ikka puusani lumes sumbatud ja mõned olid ka ojja kukkunud. Polnd häda. Sooja andsid Jääger ja "vaheülesanded". Punktides tuli maitsta ja ära tunda "kokteile", ehk siis oli kokku kallatud a la õlu, konjak, viin, maitseliköörid jnejne. Degusteerimisorienteerumisele järgnes kanajalgpall, kus siis sai rohkem tühja tagutud, kui palli. Iga mööda löödud palli eest tuli võtta väike Jäägershott. Nii, et polnd imestada kui peale sportlikku programmi olid mõned juba väga ülevas peomeeleolus. Sees läks programm edasi. Sõnaseletusmängus, kus sõnu kasutada ei tohtinud, vaid tuli seletada vaid kehakeelega, olid ööeluga seonduvad sõnad nagu näiteks tripper, mojito, showbaarmen, maani täis jne. Oli meeleolukas. Samas sai nautida tünnisauna, soome sauna ja basseini. Söögi- ja joogikaart oli ka väga mitmekesine, eriti see viimane neist. Oma karaoke superstaari otsingud käisid ka meil ja ma arvan, et uued tähed on sündinud. Tantsu sai vist löödud enamuse õhtust ja hommikust kuni poole kuueni. Hommikul sain suht normaalsel ajal koju (mõned kaassõitjad polnud kaineks ja/või magama saanudki).
Ja miks krrt on peale igat pidu mul käed ja jalad sinikaid täis? Peale igat pidu! Ja ma ei koperda kuskile maha ega miskit...
Tunnike und ja korralik dušš ja Maadzi sünnale. See oli õnneks rohkem selline perekondlik üritus ja lõppes normaalsel ajal. Peale seda magasin umbes 13 tundi. Niih järgmine päev väike kohvitamine Härra Ärimehega. Õhtul teater Pangapreili ja Superstaariga. Enne seda veel veetsime kvaliteetaega Truffees. Etendus oli Don Juan. Olin kuulnud nii head kui halba etenduse kohta. Ütleme nii, et oli enam-vähem. Veidi segaseks jäi minu jaoks. Ootasin vist rohkemat. Aga Ott Sepp on tsill. Peale etendust vaatasime, et kui me juba üles oleme löödud, siis tuleb näidata ka end kuskil. Käisime Superstaari ja Programmidirektoriga Atlantises. Teisipäevane päev ja rahvast palju ei olnd. Ma olin kaine rool ja klubis vist olime mingi pool tundi aint.
Siis jälle neli päeva tööl kõik. Pidu, pisarad, kaklused, veri jne. Same old same old.
Laupäeval käisime naistega vastlaliugu laskmas Otepääl snowtuubingu pargis. Protokolli selguse mõttes siis mina, Maksuametnik, Pangapreili ja Superstaar. Üle-mäe-tsikid olime, sest meil tulid küll kõige pikemad liud. Mingi kohalik "Mart" haakis ka vahepeal end meile külge ja tahtis vist sõbraks saada. Ülbed linnapreilid, nagu me oleme, siiski väga vedu ei võtnud.
Esmaspäev. Plaanisin terve päeva raamatukogus istuda aga plaanid lõi sassi ootamatu teatrikülastus. Tänu Pangapreilile võitsime tasuta piletid Uuspõllu "Isa" etendusele Viljandis. Nagu alati läks minekuga kiireks ja Programmidirektor sõitis Viljandisse stabiilselt 150ga ja pimedates kurvides möödasõite tehes. Jõudsime 4 minutit enne etenduse algust kohale. Etendus oli meeldiv üllatus. Olin kuulnud selliseid keskpäraseid arvustusi ja ilmselt tänu sellele, et ootused olid madalamad, osutus etendus oodatust paremaks. Naerda sai ikka korralikult. Peale etendust haarasime Statist kakaod ja Uuspõld hängis meie taga järjekorras. Hiljem mõtlesin, et ta nii muhe tundus, et oleks võind ikka käppa visata ja öelda, et hea etendus oli. Tagantjärele on kõik targad.

Järgmine päev oli naistepäev. Võin juba ette öelda, et lilli sain alles järgmine päev ja seda ka isalt. Soove ja sõnumeid tuli küll rohkem jah. Alustasime õhtut Superstaari juures koos Pangapreili, Programmidirektori ja Lilliga (Lilli, sa oled ikka Lilli ja mitte sellepärast, et sulle nime ei oleks panna aga sulle lihtsalt sobib see Lilli kõige paremini). Mängisime Aliast, et Superstaar otse-eetris ei põruks. Söök ja jook läksid libedalt ja meeleolud olid ülevad. Südaöö paiku suundusime Püssikasse. Püssikas oli rahvast täis. Kõige Suurem Peoloom Turvapoiss pidas seal oma sünnipäeva ja kohal oli pool CT rahvast. Üllatus-üllatus, kõrvallauas olid meie Püsikad Mikk ja Kräsupea. Teised olid seal juba varasemast ja mõned kolleegid olid juba suht pilditud. Meistriliiga-Turvapoiss tegi jooke välja. Kräsupea viskas niisama pilke ja sosistas möödaminnes meelitusi. Rottis laua pealt mingi lilleõie ka ja soovis veel head naistepäeva. Pool kaks pandi muss kinni ja löödi tuled särama. Suundusime Atlantisesse. Attis oli rahvast päris hästi. Tantsisime ja tsillisime Härra Kräsupeaga. Ja mingi hetk läksid me teed lahku ja tsillisin CT rahvaga edasi. Preili Udukesega haarasime Neeger-Korvpallurid tantsule ja nii läks õhtu lõpuni. Nelja paiku tahtsime ära tulla aga Korvpallurid ei tahtnud meid minema lasta. Lõpuks ikka rahuldusid telefoninumbri ja nimedega ja kutsusid väga lahkelt Tallinnasse külla. Kuna mu öömaja omanikud olid varem ära läinud, siis sõitsin üksi taksoga Programmidirektori juurde. Programmidirektor oli vist eelnevalt muret tundnud mu pärast ja sõnumi saatnud oma aadressi ja täpsete juhistega, et ma ikka õigesse kohta jõuaks. Toas oli mulle väike tuli põlema jäetud ja voodi ilusti ära tehtud. Isegi friikad ja burks oli mulle Mäkist ostetud. Awww. Hommik algas poole ühe paiku värske kohviga. Programmidirektor vist ikka püüab heasse kirja saada meie juures.
Vot. Ja nii on nagu elu käib. Programm on olnud huvitav. Huumorit sai nende ürituste jooksul ikka kõvasti. Need killud jäävad siia kirja panemata. Nüüd peaks veits teise koha pealt aktiivsust üles näitama ja õppima, õppima, õppima, kirjutama, kirjutama, kirjutama. Ega muud valikuvarianti ei olegi. Hoian jälle jõudumööda kursis teid.

Hitisoovitus:

XOXX